Oleme temaga ammu arutanud abielu. See tähendab, et mina olen talle korduvalt öelnud, et mina tahan temalt sõrmust ja allkirja paberile. See on minu jaoks oluline, et mees julgeks ja tahaks oma armastust ja truudust ja ametlikult näidata. Abielu on abielu ja kooselu on kooselu ning minu jaoks on siin põhimõtteline vahe. Tema on jutu siiani kogu aeg naljaks keeranud ja mujale juhtinud, et küll ta kunagi varsti palub mind naiseks ka, aga praegu pole õige aeg, pole raha või pole õige päev, kellaaeg, ilm või midaiganes.

No igatahes, ükspäev kooseluseaduse teemal sõpradega vesteldes ja minu vihjetest kõrvale põigeldes ütles mees mulle, et tema minuga abielluda ei taha, aga kooselu võiks ju küll vormistada. See olevat palju lihtsam ja mõistlikum kui vanamoodne abiellumine.

MIS MÕTTES?! Ei soovi abielluda, aga kuna ma nii väga peale käin ja teda rahule ei jäta, siis kooselu võiks suure sundimise peale ära vormistada? Mida?! Ma pole ammu nii solvunud olnud. Põhimõtteliselt ütles ta mulle sellega, et tema oma tulevikku ja vanaduspõlve minuga koos ei näe. Mina võtan seda väga otsese vihjena, et ma olen talle lihtsalt mingi ajutine voodisoojendaja. KOOSelu seda ju tähendabki. Elame koos, ei mingeid kohustusi, ei mingit tulevikku — ajutine. ABIelul on hoopis teine tähendus — see on püha liit igaveseks. Aga seda tema minuga ei taha.

Ma ei teagi, kuidas sellest üle saada ja kas ma üldse peaksin üle saama. Praegu tundub, et ei tahagi. Mingu ja elagu oma kooselu kellegi teisega, mina näen oma tulevikku ikkagi kellegi ametliku abikaasana.

Kujutan ette, et selliseid arutelusid tuleb veel paljudes kodudes tulevikus, sest mina küll ei usu, et need inimesed, kes vajavad oma ellu kindlust, lepivad mingi pooliku kooseluvariandiga.