Öeldakse, et on kahte sorti inimesi — ühtedele meeldivad koerad, teistele kassid. Kui sellised vastandlikud inimesed kokku viia, on pahandust oi kui palju. Mait räägib, et ta pole õigupoolest kumbki, lemmikloomad lihtsalt pole tema teema.

Naistekas pani Maidu mõtted kirja:

Kasvasin üles Mustamäel pisikeses korteris. Ma ei kujutanud juba siis ettegi, et linnakorteris lemmikloomi pidada. Naabripoisil oli suur peni nimega Tolli. Mõtlesin kogu aeg, kuidas loom seal korteris piinleb. Ruumi eriti ei ole, ootad terve päeva, et sind keegi ometi õue jalutama viiks. Kui see hetk käes, siis pole ka suurt midagi teha. Põllu ja metsade asemel taarud kuskil paneelmajade vahel. Korra ema veel uuris, et äkki tahan kassi. Korrutasin, et ei, ei, ei! Mulle ei meeldi kassid. Tegu pole nunnude karvakerade, vaid isekate tegelastega, kes pidevalt kriimustavad-kraabivad ja süüa nõuavad. Kunagi käisin ühel sünnipäeval, kus üks külaline oli kaasa võtnud oma siiami kassi. Pidin kreepsu saama. Esiteks, miks kass peole kaasa vedada ja teiseks, miks üldse endale selline kass võtta?

Lemmikloom või lihtsalt iluasi?

Elan praegugi korteris ja pole kunagi mõelnud, et endale mõni loom võtta. Üks endine kallim ikka pakkus, et võtaks näiteks taksikoera. Kui küsisin, miks ta seda nii väga tahab, ei osanud ta ise ka seletada. Ütles vaid, et nii on ju kombeks ja paljudel ta tuttavatel olla ka koer või kass. Mis põhjendus see on? Mulle tundubki, et loom on paljudele iluasi, mida muu kõrval eksponeerida. Kujutan täitsa pilti, kus mõni isehakanud moodne haritlane kutsub tuttavad külla — näete, siin on mu väärtraamatutega täidetud raamaturiiul; siin ideaalne diivan ja dekoratiivpadjad ning seal on mu ustav tõukoer.

Ma ei ütlegi, et loomi ei võiks pidada, aga siis pigem juba maal, kus nad saavad rahulikult ringi joosta. Kuskil korteris loomi pidada on sama kui osta omale helikopter ja seda siis kitsas garaažis hoida.

Kõik inimesed loomulikult nii ei mõtle ja nende hulgas on paraku ka mu praegune elukaaslane Kätlin. Mul pole tema enda kohta mitte midagi halba öelda. Ma viimaks tunnen, et sildu elu jooksul põletatud küll, ma tahan olla paikne ja tõesti püsivalt ühe inimesega koos. Kätlin vastab mu kriteeriumitele ja me klapime väga hästi. Oleme koos olnud ligi 1,5 aastat, kokku kolisime paari kuu eest. Enne oli kõik hästi, aga kokkukolimise järel häirib mind see, et meid on tegelikult kolm. Mina, tema ja Edmund. Kass on Kätlini jaoks justkui perekond, ta kogu aeg räägib temast, ostab mingeid mänguasju ja kõige kalleimaid konserve. Paari nädala eest sai Edmund kuue aastaseks ja siis korraldas ta sel puhul isegi viisaka istumise ja kutsus sõbrannad külla. Ma sujuvalt põgenesin ja läksin trenni.

Appi, anna kass ära!

Edmundit on võimatu ignoreerida, kõik kohad on tema karvu täis ning mööbel oleks kui sõja üle elanud. Ütleme nii, et küüned on tal teravad, seda olen ka omal nahal tunda saanud, praegugi on jalad triibulised. Kõige hullem on see, et ega ta korda hoida oska, kogu aeg on WC põrand kassiliiva täis, mille ta on siis sujuvalt oma kassiliivakastist (vist nimetatakse seda nii, pole päris kindel) välja ajanud. Ütlesin korra Kätlinile, et mulle selline elu ei istu, et andku kass näiteks oma emale, kes elab maal ja tal oleks võimalik kassi pidada küll. Kus läks alles karjumine lahti, Kätlin sõimas, et olen sadist ega mõista Edmundit. Noo tõesti, ma ei mõista kassi hingeelu. Meie vestlus ei jõudnud mitte kuskile ja iga päevaga lähen järjest rohkem närvi. Olen kindel, et ühel hetkel prahvatan ja ütlen Kätlinile: tee oma valik, mina või kass!