Meenutusi Vene kroonust: sõdur kadus päevadeks koos veokiga - 15 päeva kartsa
Eile kirjutas Rahva hääle usinaim reporter kirjamees lühikese arvamusloo, kus tõstatas küsimuse: miks ähvardab suure meediakära saatel jooksus käinud ajateenijat nii ränk karistus? Seepeale ilmus palju kurjustajaid, kes leidsid, et poisiga ollakse isegi leebe ning tuletasid meelde Vene kroonut, kus oli kord majas ja sellist jama ei tolereeritud.
Õnneks on mõned Delfi lugejad päriselt Vene kroonus käinud ning ei pea paljuks meenutada detailselt tollaegseid distsiplinaarrikkumisi ja nende tagajärgi.
"Leningradist pärinev vene rahvusest noormees tõmbas Ural tüüpi veoautoga Laadoga järve äärselt õppepolügoonilt minema ja oli mitu päeva kadunud. Poiss leiti lõpuks üles tema ema Leningradi korterist ja ka auto seisis seal pargituna ja kahjustamatuna maja ees. Toodi ta sealt siis ära ja suunati sujuvalt 15-ks ööpäevaks kartsa, kusjuures ei mingit mõnitamist - ei ohvitseride, kaasteenijate ega ka ajakirjanduse poolt.
Teine juhus: vene rahvusest noormees kõndis koos AK-47-ga ja kahe salvetäie padrunidega vahipostilt minema ja terve diviis kammis ööpäeva jooksul ümberkaudseid metsi ja põlde. Ta leiti üles ja toodi tagasi, aga mitte enam väeossa vaid psühhiaatriakliinikusse uuringutele. Seal tõdeti, et kõik pole vist päris korras ja poiss saadeti demobiliseerituna koju. Ei mingit mõnitamist - ei ohvitseride, kaasteenijate ega ajakirjanduse poolt.
Armeenlane oli just kodus kümnepäevasel puhkusel ära käinud ja saadeti vahtkonda. Kui väeosa korrapidaja läks peale keskööd vahiposte kontrollima, leiti "Ara" paksu lambavillase kasuka (tulupi) sisse kerituna lumehange all mõnusat und magamast. Järgmise päeva poliittunnis ütles staabiülem, et nojah, puhkusel ära käidud ja teist puhkust niikuinii keegi ei annaks - mida siin enam pingutada. Anti 10 päeva kartsa, kusjuures ei mingit mõnitamist - ei ohvitseride, kaasteenijate ega ka ajakirjanduse poolt.
Üks lipnikust toidulaojuhataja (keskealine üleajateenija) jäi vahele sellega, et oli laoriiulites olevatele lihakonservidele põhjadesse augud lõiganud, need tühjaks söönud ja tühjad plekkpurgid kastidesse tagasi ladunud - et pealtpoolt nagu kõik korras. Paar kasti tundusid inventeerijatele liiga kerged olevat ja hakati neid siis lähemalt vaatama. See mees läks sõjaväetribunali alla ja sai paar aastat distsiplinaarpataljoni.
Üks Leningradi juudipoiss varastas laatsaretis ravil olles voodinaabri öökapist 5 rubla ja palatikaaslaste korraldatud läbiotsimisel leiti see tema seebikarbist, seebi alt. Omakohtuliku karistusena käskisid palatikaaslased poisil minna elamajäämise eeldusena otsemaid peaarsti juurde ja väita, et on terveks saanud ning paluda end haiglast välja kirjutada ja väeossa tagasi saata.
Laatsaretist lahkumisel anti vargapoisile välisukse juures esikus veel rahvaste sõpruse märgiks üks keskmine kolakas vastu lõugu, aga tema väeosakaaslastele ega ülemustele sellest vargusjuhtumist ei räägitud. Asi jäi sinna, kus see oli juhtunud ja poiss sai oma teenistust "puhtalt lehelt" jätkata. Hiljem tuli ta korra minu juurde ja ütles, et oli ikka äärmiselt loll ja enam eluilmaski kelleltki midagi varastama ei lähe. Ei tea, ehk ei läinudki," meenutab üks lugeja.
"Usutavad lood. Ainult ühte ei suuda ma uskuda: et lipnik (praapor) vargusega vahele jäi ja dispatti läks. Praaporid olid kõige vilunumad vargad. Muidugi veel uskumatum oleks praapor-toidulaojuhataja, kes EI varastanud.
Kui mulle kodumaalt midagi saadeti, käis praapor (kes tõele au andes vahel ka minule head-paremat jagas) nagu haige lammas kannul - ega minu saadetises ometi midagi alkohoolset leidunud? Vana Tallinn oli tema unelmate tipp. Kord otsustasin praaporit narrida ja ütlesin, et oli küll staarõi talinat, aga panime poistega juba nahka. Tulemuseks oli sõnadevalang, kus arvati, et minu ema võinuks enne hundikutsika sünnitada kui minusuguse fašisti, et minu isa pidanuks koos oma železnõi krestiga mullas mädanema, et selline elajas ja südametu inimene nagu mina poleks ilmavalgust näinud.
Kui ma aga ütlesin, et tegin nalja ja näitasin pudelikaela, siis vaatas praapor sügavalt silma ja ütles: "Ma teadsin, et sa oled parim sõber! Lausa vend! Sinu vanemad võivad sinu üle rõõmu tunda!"
"Jah, aga papaaša teenis mul ikkagi Saksa sõjaväes..." kostsin mina.
"Teenis kus teenis. Sõjaaeg oli. Kõike juhtus. Vala välja, sõbrake!"" vastab teine.
