Igale lapsele on 30. novembri õhtul magamaminek erilise tähtsusega - tulevad ju täna öösel esimest korda päkapikud! Nii oli (ja on) see ka meie peres: tol ajal elasin ma oma kaks aastat vanema õega koos lastetoas, mille aknalauale olid 30. kuupäeval juba varakult sussid valmis pandud - loomulikult selleks, et päkapikud kindlasti neid märkaksid ning teaksid šokolaadi tuua!

Ja nii oli see ka tollel aastal: mina olin siis neljane, õde 6-aastane. Magamaminek oli enne esimese detsembripäeva saabumist tavapäraselt raskendatud - kes ikka suudab ära oodata esimest jõulukuu hommikut ja sussi sisse toodud maiustust. Meie peres oli kombeks, et 1.detsembri hommikul leiavad lapsed aknalaualt susside juurest jõulukalendrid, need "akendega" nelinurksed üllitised, millel võib igal päeval ühe avada ja sealt leiab eelmisest erineva kujuga väikese šokolaadi - nii oli emal ja isal päkapikkudega kokku lepitud.

30. novembri õhtul saadeti meid, väikeseid lapsi, nagu ikka kuskil kella üheksa paiku magama. Ei teagi, kas see oli liiga hilja või mitte - igatahes siis magasime me tavaliselt hommikuste multikateni rahulikult välja - ja rahulikult magavad lapsed on päkapikkudele äärmiselt olulised olendid. See, mis edasi juhtuma hakkas, on saanud meie pere klassikaks.

See, mida ma mäletan, on pilt, mis mulle lapsena avanes, kui ma tumeda mütsatuse peale uniselt silmad lahti tegin. Lastetoas põles suur laetuli, põrandal maas olid kaks jõulukalendrit (seda märkasid mu unised silmad tõenäoliselt kõige esimese asjana) ja ema, kes hoidis ühte kätt suu juures ja teisega hõõrus põlve. Kui õega püsti tulime ja "emmele appi läksime", nägime ka toaukse juures vaikselt pihku itsitavat isa. Mina olin nii väike, et ei jaganud päris täpselt välja, mis juhtunud oli - küll aga aitas vanem õde olukorda selgust tuua - nagu meile tükkmaad vanemana räägiti, oli see küsimus, mis ta emale ja isale esitas, öeldud nii siiralt nagu ainult laps suudab: "Kas te tahtsite meie kalendrid endale võtta?"

Nagu välja tuli, oli ema ise ka 30.novembri õhtul rahulikult magama jäänud ning öösel pisikese paanikaga ärganud ja initsiatiivil, et "päkapikud ikka lastele nende maiustused tooks", pimedas toas kiiremaid liigutusi üritanud teha.

Tema vaikuses aknalauani jõudmist takistasid kaks asja - unisus ja vaibaäär. Ema komistas, pillas jõulukalendrid käest maha ja lõi põlve vastu põrandat ära. Nii ta seal siis istus, naeru tagasi hoides ja valu laiali hõõrudes. Lapsena nägi see välja täpselt nii, nagu oleks ta üritanud meie šokolaadi varastada.

Nüüd saab ema igal 30. novembri õhtul telefonikõne nii minult kui ka õelt, kes mõlemad küsivad "Noh, täna ka plaanis kuskile vargile minna?"