Meelitame väljarändajad tagasi?

Tegelikult oleme sellega lootusetult hiljaks jäänud. Seda otsust, välismaale ônne otsima minna, ei tehta üleöö ja samuti ei loobuta juba tehtud otsusest ainult seepärast, et valitsus oleks nõus lubama mingisugust kompensatsiooni.

Mõned aastad tagasi, kui meil pankade invasioon algas, jagati enamikule soovijatest laene ja krediite ilma suurema taustakontrollita. Kuna meie rahvaarv on küllaltki väike ja potentsiaalsete laenusoovijate arv üsnagi piiratud, siis käis pankade vahel toimuvat omamoodi "võistlus", kes rohkem vabatahtlikke orje endale saab.

Just nimelt orje, sest inimesed olid lühiajalise esindusliku elu nimel valmis loobuma oma identiteedist ja astuma vabatahtlikult eluaegsete laenuorjade armeesse. Julgen väita, et suurema osa praegustest minejatest moodustavadki need, kes viimases lootuses üritavad päästa, võib-olla enese, võib-olla vanemate või sugulaste viimast vara, mis on laenude tagatiseks.

Nii meid kui lõunanaabreid teatakse Euroopas kui riike, kust on pärit odav, kvalifitseeritud tööjõud. Seda arusaama ei muuda ka järgmised 50 aastat ja sellega peame elama. Isegi mina, kui täielik võhik majanduse küsimustes, näen, et need, kes meie "riigivankrit" vedama pürgisid, kisuvad igaüks ise kanti ja seesama vanker seisab paigal nagu valatud.

Huvitav oleks teada, kas valitsus oleks nõus täielikult keelustama kiirlaenufirmad, konkreetselt tulema appi ja kustutama koos pankadega "hapud" laenud. Mina arvan, et kindlasti mitte. Selliste seadusemuudatuste elluviimiseks ei saadaks seal üksmeelele isegi siis, kui hääletajaid ainult üks oleks.