Meelis Kaldalu: piirita või piiril?
Keskajal pidasid Euroopa kaupmehed Tallinnat kohaks, kus kiiresti rikastuda. Esimesed Hollandi transiidiärimehed saabusid siia praktiliselt esimestel päevadel peale taasiseseisvumist. Peale Pronksiööd on meie transiidiäri paraku kiratsenud, olulisemad uudised on puudutanud ärimeeste surma või Eestist lahkumist. Ka Läänemere torujuhtme rajamisele otsustasime vastu haukuda, pidades mõistlikumaks panustada niigi nappe omavahendeid vedelgaasi laevadega Kaukaasiast kohaletoimetamisse.
Venemaaga koos toimimise asemel on meie Nokiaks kujunenud talle vastandumine. Olgu selleks aprillirahutustest välja kasvanud küberkaitsekeskus või Arctic Sea kaaperdamine Eerik-Niiles Krossi poolt, mis näib meile seda jahmatamapanevam, et on suure tõenäosusega ka tõsi.
Võib kahtlemata argumenteerida, et Vene relvalaadungi kõrvaletoimetamine teenis rahu huve, kuid sellisel juhul oleks äärmiselt kena selle palgatöö eest teenitud, tõenäoliselt Iisraeli päritolu miljonid riigikassasse annetada. Paraku ongi Eesti e-eduloo peamisteks monetiseerijateks kujunenud kodanikud Kross ja Rosimannus, seda läbi oma ühiselt juhitud ettevõtte TrustCorp.
Ma ei pea küberkaitsevõime arendamist sugugi valeks initsiatiiviks, kuid usun, et Venemaad oma serverite survetestijana kasutades rakendame umbes sama kilplaslikku loogikat kui tahvelarvutitega naelu tagudes. Ma usun, et Eesti riigi tõelisi huve teeniks transiidisektori riiklikuks ühisvaraks kuulutamine ning kõige olulisema infrastruktuuri vähemalt osaline taasriigistamine. Seda, kui halb peremees on riik, võime näha paljude Aafrika riikide näitel. Meile lähemad riigid, nagu Norra või Venemaa, näivad selle omandikoorma all siiski jalgade peale jäävat.
Võimalus Venemaaga äri ajada on suur väljakutse mitte ainult meile vaid kogu arenenud Maailmale. Avaramas plaanis on Euroopa ja USA, aga ka Hiina, konkurendid Venemaa maavarade omandamise nimel. Venemaa sõjaline (sealhulgas tuumasõjaline) võimekus on seejuures märgiline, kuid mitte tingimata negatiivne aspekt. Nõuab ju tuumatasakaal vähemalt kahte osapoolt, ning mitmed G8 riigid, näiteks Saksamaa, ei ole väga mitmesugustel põhjustel huvitatud ise tuumariigiks pürgimast.
Hea läbisaamine Venemaaga on Euroopa jaoks vähemalt sama oluline sõlmküsimus, tõenäoliselt veel sisulisemgi, kui seda on föderaliseerumine või euroala puudutavad probleemid. Seda, et tipptasandil ei kõhkle USA Euroopa huvidele vilistamast, näitlikustas ilmekalt hiljutine NSA-skandaal või natukene varasemast ajast Kyoto kliimakokkuleppe sõlmimine. Muuseas, Venemaa on kõige kiuste Kyoto protokolli I vooru kaasa teinud, samas kui Ameerika Ühendriigid pole seda globaalset tegevuskava siiani ratifitseerinud.
Ometigi on Toomas Hendrik Ilvese positsioon sama vankumatu nagu kogu Eesti välispoliitiline doktriin. Venemaad tuleb vihata; Venemaad tuleb umbusaldada ja karta. Kui kellelgi seejuures õnnestub Venemaale "ära panna", siis on see põhjus tähistamiseks ning riigimehelike kannuste teenimiseks. Meie suur naaber, kelle vahetu lähedus meil igapäevaelus ununema kipub, mängib ometi olulist rolli ka sisepoliitikas. Ta meenub eelkõige kriitilistes olukordades, peamiselt enne valimisi, kui käiakse välja n-ö Vene kaart.
See on võimas, vahest liigagi võimas kaart, mida tuleb ettevaatlikult hallata, ent mille vastupandamatule jõule on raske vastu seista. Oleme ju siin karmil Põhjamaa lapil vaevu miljonikesi, ning meie ainus võimalus on selg vastu seina vastu pidada. Selle tõsiasja valguses on võimalik aru saada, kui peibutav näib mõte see kaart sisepoliitiliste kempluste taustal välja tõmmata. Võimaldas see ju Ansipi kabinetil peale Pronksiööd, rahvusvahelisest skandaalist ja korralduslikust fiaskost hoolimata, reitingutabelis uusi kõrgusi rünnata.
Samas ei suuda ma uskuda, et sellega kaasnev odav populaarsus oleks ainus põhjus Venemaa kaardi välja käimiseks. On ju tulega mängimine oma olemuselt küllaltki ebaratsionaalne tegevus. Mõneti meenutab see püksi pissimisega kaasnevat efekti. Alguses on märg ja soe, kuid lõpuks on paratamatult alati märg ja külm.
Meie presidendi poolt välja surnud transiidi asemel uhkelt kilbile tõstetud küberkaitsekeskus meenutab mulle äraspidist varianti tuntud Anderseni muinasjutust. Sellist, kus kuningas ise oma märgadele pükstele ehk vinduvale naabritevahelisele konfliktile osutab. Veel kummalisemana tundub see positsioon poliitilises reaalsuses, kus venemaalased meisse üha sõbralikumalt näivad suhtuvat.
Maineka Levada uuringukeskuse poolt läbi viidud küsitlused toovad välja, et kui peale 2007. aasta rahutusi pidas Eestit ebasõbralikuks tervelt 60 protsenti vastanutest, ületades kõrge kaarega kõiki teisi riike, siis tänaseks päevaks on nii arvajate osakaal vähenenud 16 protsendini. Seejuures on suhtumine Balti riikidesse koosvõetuna viimase kaheksa aastaga tervelt poole sõbralikumaks muutunud. Milleks siis ikkagi laabuvatele suhetele vastu töötada?
Paraku tuleb mul sellele küsimusele ka ise vastata. Neurootilisus Vene suunal on Eesti tipp-poliitikasse juba selle algusaastatest saadik sisse kodeerunud ainuvõimalik valik. Kross, Ansip, Ilves, Paet, Laar ja Kallas – neil kõigil on kompleks Venemaa ees, olgu selleks rängad kuriteokahtlused, kord juba selgeks õpitud ja hästi toitev poliitiline retoorika või punane minevikuvari. Või kõik kolm. Kuna nende avalikult salajaste kuritegude niidid viivad just Venemaale, siis on soov sealseid allikaid diskrediteerida täiesti mõistetav. Paraku jätab see kõrvale Eesti riiklikud huvid.
Me ei arva, et VEB-fondi miljonitest tühjaks pumpamine või rublade Tšetšeeniasse lennutamine Eesti omariiklust kuidagi tugevdanud oleksid. Samuti on äärmiselt kaheldav nende tegevuste mõju Venemaa krediidivõimele või tšetšeenide iseseisvuspüüdlustele, mida Eesti kunagi tunnustanud pole. Küll aga on need ja muudki Vene suunal ette võetud nahaalsed avantüürid tunduvalt ahendanud meie poliitilist mänguruumi.
Linnapeakandidaat Hardo Aasmäe on isegi vihjanud, et ühiste kuritegude sooritamise kaudu agentide värbamine on üks Vene luure meelisvõtteid. Eelneva taustal ei tohi me välistada, et just selles võtmes tuleb vaadelda ka äkki veerema läinud rahu-, vabandust, piirikõnelusi.
