Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Me pole loodud masenduses tukkuma!

 (10)
Me pole loodud masenduses tukkuma!
Scanpix

Ilmselt märkavad paljud inimesed, kui stressirohkes maailmas me elame. Koolis ümbritsevad meid klassikaaslased, kellest paljud iga kümne minuti tagant virisevad, et nad ei saa hakkama ja tahavad koju. Kodus jätkavad sama rida vanemad, kes pole rahul oma lapse hinnetega. Õhtul treeningul viibides, kus kõik tahavad päeva jooksul kogunenud auru välja lasta, pole samuti kõige mõnusam.

Ühel päeval hakkasin sellele tõsiselt mõtlema, kui olin läbi lugenud Aron Ralstoni "127 tundi". See pani mind küsima, miks me nii palju halame ja masendust tunneme?

See tõestisündinud lugu kirjeldab Aroni läbielamisi USA-s asuvas Blue John kanjonis, kus talle ühel ilusal ent valusal reedesel pärastlõunal kivirähn käe peale kukub. Seda nii õnnetult, et Aron peab kaljulõhes vangis veetma ligi kuus päeva. Kõige selle juures pole tal ei süüa ega juua. Irooniline on selle loo juures see, et Aron ei öelnud kellelegi, kuhu ja miks ta läheb. Varem oli ta teel kanjonisse kohanud kahte tütarlast, kellega leppis kokku kohtumise ühel peol, kuid temagi ei osanud temast puudust tundma hakata, arvestades, et tegu oli siiski võõraga.

Aron pääseb lõpuks kõige verdtarretavamal moel, näidates seejuures, milleks on inimene elamise nimel võimeline, kui selleks leidub piisavalt tahtmist ja unistusi. Nimelt murrab Aron esmalt oma parema käe luu ning seejärel lõikab noaga oma käe küünarnukist saati ära. Sellel ajal oli käimas juba päästeoperatsioon ning mõni aeg pärast seda, kui Ralston oli kaljulõhest pääsenud, toimetas päästekopter ta haiglasse.

Fenomenaalne, lausa uskumatu näib fakt, et Aron on jätkanud tänase päevani mägedes ronimist. Nüüd ta loomulikult ütleb, kuhu ta ronima läheb. Nii nagu Aron, peaks iga inimene vingumise asemel oma unistuste poole mitte vaid püüdlema, vaid need ka teoks tegema. Muidugi leiame me oma elus pidevalt stressi ning allaandmise tunnet, kuid sellest tuleb üle olla.

Rhonda Byrne raamatu "Saladus" kohaselt on universumi võimsaim seadus külgetõmbeseadus. See seisneb selles, et inimene tõmbab oma mõtetega endale asju ja sündmusi ligi. Peale "Saladuse" läbilugemist olen ma seda ka märganud. Ilmselt pole paljudele võõras tunne, et kui juhtub midagi halba, siis kohe kuhjaga. Heaks näiteks olid rahutused Egiptuses. Inimesed, kes uudiseid lugesid ja vaatasid, rääkisid sellest ning tegid seda seejuures ise teadmata, et nad andsid sellele kõigele hoopis jõudu juurde. Sama protsess toimub ka kõige heaga. Sellepärast ongi tähtis mõelda häid mõtteid, mitte pidevalt halada sellest, kui halvas maailmas me elame.

Mulle tundub vahel, et allaandmine, vingumine ja nutmine on lihtsama vastupanu teed minek. Inimesed kurdavad, et saada mõttekaaslasi, misjärel hakkavad nad endale vabandusi looma, miks nad üht või teist asja teha ei suuda. Kõike tehakse aga iseendile.

Youtubeis on ääretult populaarne videoklipp mehest nimega Nick Vujicic, kellel pole ei jalgu ega käsi, kuid hoolimata sellest tundub ta rahulolevaim ja rõõmsaim inimene maailmas. Ta suudab tänu oma tahtejõule suplemas ja kalal käia. Videoklipis vaatab ta innustavalt otsa tervele auditooruimile ning lausub siis: "Naised, te olete perfektsed just sellistena nagu te olete, ja mehed, te olete mehed." Peale selle klipi vaatamist on ilmselt nii mõnedki peegli ette läinud ja siis endilt küsinud, et kui suudab Nick, siis miks ei peaks suutma mina.

Ehk vastab see tõele, et inimene peab kõige selle mõistmiseks midagi erakordset läbi elama, kuid usun, et kergem viis on õppida teiste kogemustest ja vigadest. Me ei ole loodud siia maailma selleks, et pidevalt masenduses tukkuda. Inimesed on loodud elu täiel rinnal nautima, unistusi realiseerima ning maailma paremaks kohaks muutma.