Me peame pöörduma tagasi oma juurte juurde

Inimene on arenenud ja elanud tuhandeid aastaid harmoonias loodusega, kuid millal ikkagi käis see plõks, kui inimene hakkas mõtlema, et ta on looduse kuningas ja talle on lubatud kõik? Või õigemini öeldes, millal väljus ta evolutsiooni kontrolli alt?

Kui uskuda Darwinit,siis oleme me pärit samast bioloogilisest ahelast, mis sai alguse maailmamerest ja on arenenud sadu miljoneid aastaid. Kõik ülejäänud eluvormid püüavad kohaneda olemasolevate tingimustega, täiustades oma bioloogilisi vorme ja organeid maksimaalselt täiuslikeks, et säilitada ja kindlustada oma liigi eksistentsi võimalikut kaua.

Järglaste arv oleneb täielikult liigi kuuluvuse tasemest toiduahelasse - mida madalamal, seda rohkem ja vastupidi. Ja kogu selle mitmekesise ja arvuka loomaaiaga on loodus saanud hakkama suurepäraselt ,väljaarvatud ühe olendiga - inimesega.

Põhjus on lihtne. Me ise oleme ennast krooninud looduse valitsejaks ja ainuõigeks otsustajaks kõigi asjade üle siin planeedil. Kuid kas me ei ole veidi üle pingutanud ja eksinud rängalt seda valikut tehes? Kunagi sai kuskilt loetud, et ühel ammu eksisteerinud ja kõrgeltarenenud Ameerika mandri tsivilastsioonil ei olnud kunagi kasutusele võetud ratast, ehkki nad olid sellest teadlikud, kuna nad teadsid, milleni see avastus inimkonna viib!

Lugedes täna järjekordset Wikileaksi uudisepommi, hakkad tahes-tahtmata mõtlema, et kõik, mille on inimkond leiutanud ja ellu viinud, hakkab varem või hiljem talle vastu töötama. Isegi hiljutise antiaine oleku fikseerimisel Suures põrgutis, mille kestvuseks oli vist 0,18 millisekundit, nenditi, et sellise aine nööpnõelapeasuuruse koguse purustusjõud võib hävitada mitu tsivilisatsiooni. Kas tõesti on see kõik meie liigi eksistentsi sisse kodeeritud ja meiega lihtsalt manipuleeritakse või on siin mängus inimese enda rumalus, laiskus ja kasuahnus?

Inimesele tundus lihtsam leiutada ratas, kiri, raha, paber ja püssiroht, kui mõelda alternatiivi võimalustele, mis oleks võib-olla nõudnud rohkem enda võimete ja ressurside tundmaõppimist ning nende arendamist täiuslikkuse piirideni, mida looduses võib-olla ei eksisteerigi. Inimesele aga tundus lihtsam otsida ja ehitada abinõusid enda vajaduste realiseerimiseks, ekspluateerides täielikult kogu planeedi maavarade ja energiaallikate ressursi.

Ja kuhu me oleme nii jõudnud, on igale normaalselt mõtlevale inimesele näha. Loodus on reostatud, planeedil kontrollimatu ülerahvastatus, loodusressursid lõpukorral, migratsioon ja majandus-pangandus kontrolli alt väljas ning lokkavad suured etnilised ja religioossed konfliktid.

Võib-olla oleks viimane aeg pöörduda tagasi oma tõelisele kohale looduses? Mitte küll kohe ja korraga, vaid mõistlikult, tasa ja targu, nagu on kohane tõelisele “homo sapiens’ile.”