Me pärandame oma järglastele finantskatastroofi küüsis „kodumaa“
Uudiseid, millest osa rahvast kahjuks midagi kõrva taha ei jäta, teine osa aga arvude üüratu suuruse ja protsentide arvutuse koolis omandamata jätmise tõttu aru ei saa.
Lugesin lõiku uudisest, kus teatati, et eurotsooni rahandusministrid leppisid Brüsselis kokku kuni 700 miljardit eurose mahuga Euroopa Stabiilsusfondi loomises, millest 80 miljardit eurot makstakse kohe sisse alates 2013. aastast nelja aasta jooksul ning ülejäänud summa vastavalt hiljem sõlmitavatele kokkulepetele. Millistele, sellest puudub meil ja ka valitsusel ilmselt õhkõrngi arusaam.
Uudis andis teada, et Eesti panustab stabiilsusfondi alates 2013. aastast umbes 148 miljonit eurot. Mingil kummalisel põhjusel edastati rahvale aga vaid poolik uudis ning jäeti “kõigest” 9/10 suurune hiljem stabiilsusfondi kantav terviksumma lihtsalt mainimata!
Arusaamatu küll, miks, kuid rahva ajupesu meedias aina jätkub. Eesti osaks sai umbes 0,185 protsendi suuruse osa katmine stabiilsusreservist. Ametlikult välja käidud 148 miljonit eurot on seega arvutatud selle esialgse 80-miljardilise makse kohta (80 000 000 000/100x0,185 = 148 000 000), kuid see on ju alles ligikaudu kümme protsenti vajaminevast summast. Aga ülejäänu?
Miks ei öelda rahvale arusaadavas keeles, et tegelikult peab Eesti tasuma kokku 0,185 protsenti 700 miljardist eurost? Eesti poolt fondi tasutav summa on seega (700 000 000 000/100x0,185 = 1 295 000 000) peaaegu 1,3 miljardit eurot. Teades, et riigi tänavune eelarvepuudujääk on 306,8 miljonit eurot, on säärase summa tegelik leidmine väga ebatõenäoline.
Seega oleme me europooldajatena alla neelanud konksu. Euroopa erapankade päästmiseks välja mõeldud aktsiooni tulemusena võtame me kas otseselt või kaudselt just nendelt päästetavatelt pankadelt sellises mahus laenu. Pangad tekitavad juba uutele “abi järele” tulnud riikidele laenu andes need virtuaalsed laenusummad üheainsa näpuliigutusega otse õhust, paisates taas ringlusesse määramatult suures koguses katteta raha. Sellega suurendavad nad massiliselt inflatsiooni ning loovad taas tingimused uute hinnatõusumullide tekkimiseks ja lõhkemiseks.
Kogu süsteem on end taastootev ning koondab kõik ringluses olevad rikkused kitsa pankuritest koosneva huvigrupi kätte, jättes seejuures paljude Euroopa riikide elanikud aina süvenevasse võlaorjusesse. Just sellise tuleviku — palehigis töö rabamise esivanemate “võetud” võlgade tasumiseks — pärandame me europooldajad paraku oma järeltulevatele põlvedele.
See, et valitsus räägib siinjuures mingist olematust võidust Brüsselis peetud läbirääkimistel, on sama kohatu, nagu oleks maani maha põlenud maja ja alles jäänud puukuuri vaadates karjuda: Juhhuu, vähemalt kuur jäi alles…!
Wikipedias on Eesti rahvaarvuks selle aasta 1. jaanuari seisuga fikseeritud 1,34 miljonit elanikku. Loodav stabiilsusfond lisab iga meie riigi elaniku passiivsele, ehk nende endi poolt mittevõetud võlasummale 966 eurot. Arvestagem siia juurde ka summa, mille Nõmme Raadio juba nüüd iga kodaniku võlaks pakub: intresside näol aina kasvav 14648 eurot.
Liites need summad, saame me juba praegu rääkida 15614 euro suurusest võlakoormast, mille saame oma iga veel sündimatagi maimukese võlakoormale juba juurde lisada.Valitsuse heietused olemasolevate reservide kasutuslevõtu kohta ei tundu vähemalt mulle aga kuigi adekvaadsed, sest minu mäletamist mööda suudeti parematel aegadel koguda reserve vaid 383,5 miljoni euro (kuue miljardi krooni) võrra. Pealegi välditakse alati, kui jutt reservidele läheb, millegipärast nende suuruse avalikustamist.
Arvestades nüüd veel ka asjaoluga, et enamus riiklikust tööstusest on juba maha müüdud ning lisades siia veel ka peagi maha müüdavad maad ja väga suure üürikorterites elavate kodanike hulga, võimegi lõpuks tõdeda, et meil pole ju tõesti oma lastele peaaegu et midagi pärandada.
Arvestades sedagi, et taolisest finantspõrgust emigreerub lähimas tulevikus ilmselt veel märkimisväärne hulk elanikke, võime eeltoodud summad märgatavalt suuremateks kirjutada. Kui vaadata veelgi adekvaatsemalt tulevikku, siis need teie pensionifondidesse tehtavad sissemaksesendid teid ilmselt vanaduses surmani töörabamise kohustusest päästa ei suuda…
Mu keelele jääb küsimus: “Millal te inimesed ükskord ometi silmad avate ja toimuvast aru hakkate saama?”
