Mati Väärtnõu: marutõve vaktsiin toob kaasa ökoloogilise katastroofi
Vaktsiinikülviga alustati aastal 2005.
Intervjuu lõpupoole mainib see hoo väheke maha võtnud hääl, et viimane inimene Eestis suri marutaudi aastal 1986.
Veterinaar- ja toiduameti kodulehelt loeme, et alates Teisest maailmasõjast on Eestis surnud marutõppe 27 inimest.
Mis siis nüüd toimub? Teades olukorda metsas on marutaudi vaktsiini külviga pandud toime väiksemat sorti ökoloogiline katastroof: rebaseid ja muid väikekiskjaid on äkki väga palju, kuna marutaud ei harvenda enam nende ridasid, nii nagu enne. Selle tõttu on maapinna lähedal pesitsevad linnud sattunud suure löögi alla. Selle tõttu on hakanud koertel järsult levima rebaste kärntõbi, mida on oluliselt raskem ravida. Võib arvata, et ka nakatunud puukide kiire ja massiline levik üle Eesti on väikekiskjatega seotud.
Tekkinud on nn linnarebaste probleem. Rebased levitavad oma väljaheidete kaudu ohtlikku ehhinokokk-paelussi, kes käitub inimese organismi sattudes nagu pahaloomuline kasvaja ning võib kaasa tuua ohvri surma. Nakkuse võib saada nii metsas marju süües kui ka linnapargis hullanud koera silitades.
Marutaudi vastu aitas vaktsiinisüsti tegemine koertele. Sama oli inimestega. Polnud see marutaudiviirus mingi kõikvõimas viirus. Kui oli kokkupuutekahtlus, tehti vaktsiinisüst. Umbes 70 aasta jooksul suri marutõppe ainult 27 inimest. 20 aasta jooksul vahetult enne vaktsiinikülvi ei surnud Eestis marutõppe mitte ükski inimene. Milleks peab metsas korda saatma sellist lausrumalust ja rikkuma ökoloogilist tasakaalu?
See on järjekordne näide ametnike mõtlematusest, mis on Eesti riigis tavapärane. Ühe kinnisidee nimel lõhutakse ära ökoloogiline tasakaal ning ühe probleemi asemel, mis oli vaktsiiniga kontrollitav ning omas ka positiivset efekti piirates väikekiskjate arvukust, tekitasime juurde mitu probleemi, sealhulgas oluliselt raskemini hallatavad haigused.
Ametnikud, tulge mõistusele ja lõpetage raha raiskamine ning loodusliku tasakaalu rikkumine marutõve vaktsiini külvamisega!
