Meid, eestimaalasi, on sutsu üle miljoni ja meil on võimalik õppida ning omandada eesti keeles algharidus, põhiharidus, gümnaasiumiharidus ja ka kõrgharidus: täielik edulugu ju. Meil on olemas võimekust omav õpetajaskond ja ka professuur kõrgkoolide jaoks: täielik ulme ju.

Meil on olemas aga ka, mingitel härrasmeestel, kaasasündinud patoloogiline alaväärsuskompleks, vajadus kellegi võõra otsustest sõltuda, kellegi direktiive täita, ligimesele ära teha. Issand kui mõnus on, kui mingi kantsler kiidab Eesti "riigimehi" aruka majandamise eest, rahvas saab aga aru teistmoodi: pugemine, ilma seebita, kellegi võõra onu/tädi ees, oma rahva jõukuse arvelt.

Ma küsin, et mis tähtsust on, mis keeles ma õpin gümnaasiumis, kui riigieksamid on tarvis ja on kohustuslik sooritada väga heas eesti keeles - muidugi siis, kui on soov saada Eesti haridust tõendav dokument. Haridus- ja teadusministeeriumi tänane käitumine võtab selle soovi varsti Eesti noortelt ära.

Mina, näituseks, õppides Tartu Riiklikus Ülikoolis 1979-1984 aastatel keemia teaduskonnas anorgaanilise keemia erialal, pidin enamuse erialalisest teadmisest ammutama venekeelsetest teatmeteostest. Eestikeelset materjali lihtsalt ei olnud ja ingliskeelne oli liiga pealiskaudne, kuid olenemata teadmiste algallika keelelisest keskkonnast, tuli eksamid sooritada eesti keeles.

Kõrgharidus oli omandatud eesti keeles, mis sest, et iseseisvalt õpitud sai väga suures mahus vene keeles. Aaviksoo peaks seda ju mäletama, et tema tahke keha füüsika teooriat ja praktikat eestikeelsena eriti nagu leida ei olnud, ega vist praegugi ole.

Sama oli ka venekeelsete tudengitega: venekeelset keemiku haridust lihtsalt Eestis ei antud. Õppida oli neil nagu lihtsam, kuid eksamid tuli teha ikkagi väga heas keemiku eesti keeles. Kellelgi ei olnud midagi vaielda ning eesti keel riigikeelena, kuigi Eesti riiki kui sellist veel de jure ei olnud, oli kõrgtasemel omandatud, mis oligi eesmärgiks siis ning väidetavalt on ka praegu põhieesmärgiks.

Milleks siis see mitte kellelegi vajalik vaenu õhutamine ja sisutu, väljaimetud põhjendustega rahva raha ja vaimu kulutamine?