Marjulised olid veendunud, et metsas jooksis ringi kamp hulle

Ilusal hilissuvisel päeval jalutasime väikese seltskonnaga Vääna jõe kandis metsateel, minul oli rihma otsas kaasas jooksmas must taksikutsikas, nimeks Mustikas.

Kutsikas, nagu õige jahikoer ikka, keerutas õhinas edasi-tagasi ja lõpuks oli mul käes rippumas tühi koerarihm. Kutsikas lidus, esimese tõelise vabaduse maik suus, otsejoones metsa. Sinna, kus marjulised korvidega kükitamas ja käsikombainidega marju kühveldamas. Aga marjulisi on metsas palju, sest see oli hea mustika-aasta, marjad suured nagu ploomid….

Ja nii me siis jookseme oma seltskonnaga mööda metsa ringi ja hüüame ahastuses: “MUSTIKAS! MUSTIKAS! MUSTIKAS! MUSTIKAS! MUSTIKAS — TULE SIIA!”

Marjulised tõusevad püsti ja vaatavad meid kui Paldiski mnt hullumajast põgenenud maniakke. On ju kõik põõsad metsa all mustikaid täis… Lõpuks, kui meie taksi-Mustikas välja ilmus, hakkasid marjulised suure häälega naerma. Meie Mustikas oli hoopis nelja jala ja rotisabaga rõõmsameelne must taksitüdruk.

Tahad võita kasti Premia jäätist? Kirjuta meile oma piinlikust, ent naljakast loost!