Mardi... ei, koera käpad külmetavad!
Ega see odav asjandus alla –25 näitakski. Heas usus,et Delfi väga puusse ei pane, topin riidesse ja vastu tulles koera nõudmistele koperdame õue. Oo õudust, hing jääb kinni, ei saagi aru, kas õhk on hõre või jäätub see hingetorus lihtsalt ära. Tõmban kampsuni krae silmini ja püüan valitseda värisevaid lihaseid. Üks samm, teine.
Kusagil käib ilge pauk. Mingi puuoks lõi külmaga pooleks. Nüüd siis tean, mida tähendab ütlus ”aiateibad pauguvad”. Minu süsimustast karvakerast on saanud hetkega blondiin. Koera nägu on paksult härmas. Ja hoolimata sellest, et teda rihmast sikutan, on tema otsustanud istumise kasuks. Lähemal vaatlemisel mõistan, et ta üritab oma käppi õhus hoida. Mis jama, alles mõned nädalad tagasi lugesin kusagilt pealkirja “Miks koera käpad ei külmeta”. Tõsi, artiklit ise ei lugenud, jätsin lihtsalt selle teadmise meelde. Tuleb välja, et täitsa vale info, külmetavad ikka küll ja kuidas veel.
Enamus inimesi, kes minu mõmmi sarnast koera näevad, arvavad, et küll see loom võib talve nautida. Teate- ega ikka ei naudi. Ta võib tunde sooja päikese käes magada, aga pakane talle ei meeldi. Võimalik, et koer on tõesti peremehe nägu, see tähendab, et kui mina talve ei salli, siis on ka tema samasuguse hoiaku võtnud. Ainus talverõõm ongi talle vaid esimene lumi. See tekitab temas tõesti vaimustust, paraku üritab ta seda mingil teadmata põhjusel ka alati nahka pista. Lihtsalt ahmib ja lahmib, kahe suupoolega.Just nagu tahaks kogu lume hetkega olematuks süüa.
Aga nüüd keeldub ta juba nädalakese pehme lume sisse sumpama minemast. Eile läks asi nii hulluks, et kukkus oma hädasid lausa keset teed tegema. Mida siis teha, kududa talle sokid? Tõsiselt, ilmselgelt on tal külm ja valus. Sama nõudlikult, kui hetk tagasi õue küsiti, tahetakse nüüd tuppa. Isegi “ajalehed” jäetakse lugemata - teiste penide sirtsutatud info jätab ta peaaegu nuuskimata.
Päris suur mure kohe, kuigi külm pidi taanduma hakkama, jääb kummitama küsimus, kas viga on minu koeras või kardavad koerte käpad siiski külma. Ja kui kardavad, mida siis teevad selle pakasega küll need vaesed ketikoerad!? Oma külmetavat nässakat vaadates mõtlen tahes-tahtmata loomadele, kellel pole võimalik tuppa sooja pugeda, kellel võib-olla polegi kodu. Ja kuigi eelkõige muretsen ju minagi ikka inimeste pärast, kes tänaval, ei saa ma siiski üle ka sellest kahjutundest, mida külmetavat looma vaadates tunnen. Ma tean, et ei ole ilus tegu lasta külmetav kodutu kass trepikotta sooja. Samuti ei tohiks kaupluse ette ootama ja värisema jäetud koera rihma otsa võtta ja poodi sooja viia. Aga ikka teen, sest midagi mõistlikumat teha pole minu võimuses.
Hetkel norskab minu karvane sõber soojas pesas, küllap näeb unes kevadet. Sest siis ei pea tema kodutud või lihtsalt hoolimatute omanikega sõbrad enam külma kannatama. Vähemalt mitte need, kes ellu jäävad. Karm.
Kui nüüd keegi viitsiks, siis oleks kena siit pisutki infot saada teistelt koeraomanikelt .Mis värk nende käppadega ikkagi on! Päikest ja peatset kevade saabumist!
