Seoses Mäo ümbersõidu avamisega jäi minu rikutud kõrva üks fraas uutmoodi hanke korraldamise viisist. Nimelt telliti projekteerimine ja ehitamine ühelt ettevõtjalt. Nii tellija (riik) kui töövõtja (ehitusfirma) esindajad kiitsid antud menetlust, kuna see võimaldab hoida kokku poole aasta võrra aega ja teadmata summa raha.

Just viimane põhjus jäigi mind vaevama ja siinkohal esitan oma kahtlused. Ma ei suutnud välja mõelda hanke korraldamise viisi, mis tagaks hindade võrreldavuse. Kui hange korraldatakse enne projekteerimist, pole ju mingit alust ehituse maksumust määrata. Kui aga pärast projekteerimist, siis kuidas saab jälle nimetada hanget ühishankeks?

Projekteerija peaks olema tellija teenistuses. Projekteerija peab silmas pidama tellija kaalutlusi. Kui tellijaks on ehitaja, on kaalutlused pisut erinevad sellest, kui tellijaks oleks lõpptarbija. Ehitaja kaalutlused sõltuvad lepingu ülesehitusest ja ehituse etapist. Mõnes etapis on tema huvides ehitustööde hulka piiramatult kasvatada, teises etapis taas vähendada. Oluline on, et tema toimib kasumit taotleva ettevõttena ja kõik muud asjad tulevad selle järel.

Lõpptarbija huvi on alati projekteeritud ja ehitatud objekti valmisväärtusel ja selle hinnal. Projekteerijale annab selline vaade asjadele aga märksa teistsuguse perspektiivi ning vastutuse.

See betooni ja asfaldi pillerkaar on ühelt poolt suunatud ju meie kõigi hüvanguks. Kõik me võidame ühe minuti iga Tartus käiguga. Ja võitsime pool aastat osava hankemenetlusega. Samalaadne tee-ehituslik orgia on kavandatud Ülemiste järve ja endise Tselluloosi kombinaadi vahele Lõunaväila nime all. Seal on liiklussõlme planeerimine siiani korraldatud küll ehitushankest lahus, ent seegi ei väära teedeehituse prioriteetset positsiooni meie ühiskondlikus leppes.

Mind paneb mõtlema selle minutilise A-klassi teekogemuse kõrval hoopis enam too järelmaksuga C-klassi kõrgharidus, mis meid tulevikus Tartus ees ootab, sest enama eest pole me suutelised tasuma. Kas me sellise tee rajasimegi?