Major Laanisto püüab kaitseliitlasi majale lähemale tuua
Kuidas teie kaitseväelase karjäär alguse sai?
Olen Eesti Riigikaitse Akadeemia (praegu Sisesekaitseakadeemia) esimene lend. Õppisin küll piirivalve õppesuunal, aga Piirivalve ja Kaitseväe õppetöö käis ühes õppeklassis. See Kaitseväe osa on tegelikult juba sealt alguse saanud – need teadmised.
Isamaaline pisik on võib-olla perest. On esivanemaid, kes on sõdinud, ja tänu sellele võib-olla. On ka peres traagilisi asju olnud ja kõik see sini-must-valge veri minu sees ongi selle tõttu suurem.
Tean, et olete Viljandimaa mees ja olete vahepeal ka Pärnus olnud ning nüüd otsapidi Rakveresse jõudnud. Kuidas see karjäär kulgenud on?
Karjäär on olnud selline, et 96ndal aastal lõpetasin Eesti Riigikaitse Akadeemia ja peale seda suunati meid erinevatesse Eestimaa paikadesse laiali. Mind suunati Narva-Jõesuu Piirivalve Õppekeskusesse, kus täitsin seal rühma-ja kompaniiülema ülesandeid.
Aasta hiljem anti võimalus saada suunamine teenistuskohta, mis kodukohale lähemal. Minust sai Pärnumaal esialgu Piirivalve Pärnu Piirivalvepiirkonna staabiohvitser ning aasta möödudes juhtisin kuus aastat Ikla piiripunkti.
Edasi suunati mind Piirivalveameti piiriosakonda, staabitöö oli sel ajal Tallinnas. Oli perega seotult raske, mulle endale ei sobinud Tallinna linn ja seetõttu ma otsisin sellest pääseteed. Ja siis ma läksin taas Kaitseliidu juurede, kelle liikmeskonnas olin juba eelnevalt vabatahtlikuna. Olen olnud Toompea malevkonnas algusaastatel, kui ma olin õpingutel Tallinnas. Mingisugusel ajaetapil olen Sakala maleva liige olnud ja kuni 1997. aastani Pärnumaa maleva liige.
Oman missioonikogemust, õppinud olen kuni sõjaväelise II tasemeni e. Balti Kaitsekolledži ühendstaabi ja kindralstaabi kursusl. Oman ka Kaitseliidu Peastaabi kogemusi, olles ühe aasta seal teenistuses väljaõppejaoskonna ülemana.
On need malevad Teie arvates väga erinevad?
Igal maleval on oma eripära. Kas see on nüüd just mingis sõjalises mõttes ja inimeste poolest – see ongi inimese enese silmalaiusest nähtav. Kindlasti aga Sakala malev ei ole Pärnumaa malev ja Pärnumaa malev pole kunagi Tallinna malev. Igal maleval on omad nišid ja inimesed, kes teevad ühte asja paremini, teist halvemini. Maleva tegevuskavad näiteks on erinevad. Kuid tuleb nentida ka tõde, et palju sarnasust on ka neil omavahel.
Mida on õnnestunud teil tänaseks Kaitseliidu heaks ära teha? Mis on need suurimad töövõidud teie endi arvates?
Üks suurimaid töövõite võib öelda on Pärnumaa maleva üldine sõjaline võimekus. Kui Pärnumaa malev kuskile Kevadtormile läheb, ei ole me kunagi halvasti esinenud.
Selle sõjalise võimekuse osas oleme loonud õppuse Orkaan Pärunmaal, millest meedia on erinevatel etappidel rääkinud. Tuleb ka sel aastal Orkaan, mida ma ka õppuse situatsioonikeskuse ülemana pean taas juhtima. Lubasin Pärnumaa malevale, et ma sellelt Orkaani laevalt enne maha ei astu, kui selle aasta õppus on läbi. Siis ma keskendun enam Viru maleva asjadesse ja püüan jõudumööda Orkaani toetada.
Millisest põhimõttest olete üldse oma karjääri ehitades lähtunud ja kuidas plaanite edasi?
Põhimõte üks, millest ma alati olen püüdnud kinni pidada on perekond. Sellepärast olen ma ka püüdnud töö ja kodukoha siduda omavahel.
Kindlasti on ka riigi kaitse minu jaoks alati oluline. Kui ma seda tööd teen, siis ma pean silmas alati neid kaugemaid eesmärke, mitte neid käega katsutavaid asju. Ikka neid, mida on sellel organisatsioonil tegelikult vaja saavutada: milleks me valmistume ja milleks me peame valmis olema.
Milline emotsioon valdas, kui saite teada, et teist saab järgmine Viru maleva pealik?
Kolonel-leitnant Lumistega oli meil jutuajamine augustikuus. Tema otsus oli resoluutne. Meil oli ka aastatagaune kokkulepe, et peale BaltDefCol´i saan ühe aasta pikendust. See aeg sai läbi ja sealt ka ülema otsus tuli. Kõrgema taseme pildis oli see hädavajalik ja möödapääsmatu.
Tegelikult on Viru malev mulle läbi meediakajastuse ja läbi instruktorite tuttav – ta pole selles mõttes mulle võõras malev. Ma olen sellest malevast nii teadnud, kuulnud, kui näinud, ja ma olen seda maleva staapi Kevadtormil isegi hindajana hinnanud. Ma tegelikult omasin osalist pilti.
Mul oli ainult rõõm selle üle, et see on Viru malev. Kui tervikuna võtta Kaitseliitu, siis on tõesti malevaid, kelle arengukäik võiks parem olla.
Milline üldpilt teile siis selle vähese aja jooksul on tekkinud?
Ma ei saa kõige osas veel kaasa rääkida, sest see poolteist nädalat ei ole väga pikk aeg olnud. Aga vähemalt staabi osas ja juhatuste osas on mul osalisel määral „pilt“ tekkinud. Siin on mõned töökorralduslikud asjad, mis tuleb selgeks rääkida inimestega.
On asju, mida on parandada. Kindlasti on see meie tagalateenistuse osa, mis vajab tõstmist sellele võimekusele, et me suudame tulevikus ise rohkem teha, toetada oma põhitegevusi. Väga palju on ka sellist korratust, mida saab ka igapäevaselt ära korraldada. Kõige sellega oleme siin juba tegelenud ja erinevaid suuniseid olen ma inimestele andnud.
Ma püüan hästi palju koostöövormi luua, tehes staabikoosolekuid. Ka allüksuste ülematega proovin koostööd rohkem teha ning inimestega suhelda, jättes välja just selle elektroonilise poole.
Milline nägemus teil pealiku tööst on ja milline pealik teist saab?
Kindlasti ei saa minust mingi admin pealik, seda pole ma kohe kindlasti. Administratiivtöö on selle staabi töö siin. Aga kes minust saab? Ma olen see pealik, kelle tuge peab iga kaitseliitlane ja kaitseväelane Viru malevas tundma oma seljataga – et see mees on olemas. Ja kindlasti ma püüan nende eest seista, kui on vaja.
Kuidas te plaanite seda ellu viia?
See on raske, ma tean. See võtab hulgaliselt isiklikku aega. Aga pere tuleb vastu, sest näeb, et seda on vaja.
Ma saan aru, et motivatsioon on praegu kõrge?
Motivatsioon on alati kõrge.
Kindlasti on teil eesmärk, kuhu tahate jõuda. Milliste plaanidega te Viru malevat juhtima hakkate ja kuhu suunas laeva edasi liigutate?
Ma tahan, et selle maleva sõjaline võimekus kasvaks viie aasta jooksul selliseks, et malev suudaks näidata end edukalt kontrollõppustel. Kui ma tänasel päeval hindan seda olukorda ja arvestan nende sõjaaja üksuste ja rahuaaja üksuste osakaalu, siis tegelikult see osakaal on selline, et see malev nagu on midagi, aga midagi olulist ka ei ole. Tegelikult selles sõjalises võimekuses on väga palju teha ja see on meie endi kätes. Tänasel päeval on rahuaeg, tänasel päeval me jõuame seda kõike planeerida ja õpetada.
See on üks minu eesmärke: näha ükskord väge, kes suudab teatud ajas ja ruumis kuskil korda saata määrava kaaluga tegusid, kasvõi Kevadtormil ja õppusel näidata ennast hästi.
Olles ise kaugeltkandi mehi, siis millise taustauuringu tegite Lääne-Virumaa kohta riigikaitse seisukohast lähtuvalt enne ametisse astumist? Kas üldse mingisugune faktiline taustainfo on teie jaoks oluline?
Mul olid väga kõned nii Jeeseri, kui Luhaväljaga. Eks ma uurisin ka kõike seda koostöö osa teiste jõustruktuuridega. Elanikkonna ja kaitseliitlaste suhestumise osa analüüsi pole veel jõudnud teha, aga pean seda oluliseks. Neid analüüse ma nõuan staabilt ja kindlasti teen ise ka.
See protsent, palju on elanikkonda ja palju on kaitseliitlasi – see protsent näitab tõenäoliselt päris palju meile seda, et meil on tegelikult potensiaalsed liikmed veel kuskil olemas. Tõenäoliselt on meil midagi veel võimalik ära teha, et neid liikmeid endale saada ja tõenäoliselt suudame me läbi selle oma järgnevaid ülesandeid täita palju paremini.
Millised on need muudatused, mida arvate, et oleks vaja teha Viru malevas esmaselt, et sellest saaks selline malev, et rahul on pealik ja ka vabatahtlik liige?
Ma ei oska sellele küsimusele hetkel vastata, sest ma ei tea, mis seis on praegu kaitseliitlaste ja staabi vahel. Tänasel päeval näen ma seda, et kaitseliitlast staabis ei käi. Kui ma Pärnumaa maleva peale mõtlen, siis meil oli hommikul kell kuus kaitseliitlane majas ja ajas asju, teinekord oli kell kümme seal – siin majas ma ei näe seda. Ma püüan selle kaitseliitlase maleva staabihoonele lähemale tuua.
Viru maleva pealikke on taasiseseisvumisajal palju vahetunud. Kuidas plaanite stabiilsuse saavutada?
Nii nagu ma esimesel päeval siia tulles oma kõnes ütlesin, kui mulle anti maleva lipp üle, et ma ei tule siia midagi lõhkuma, vaid ma toon uudsust sisse. Püüame selles sammutaktis edasi minna ja võib-olla teeme ühe kiirema sammu ka. Stabiilsuse saavutamiseks teeme sisuka keskpika ja pika arengukava ning seame endale olulised eesmärgid ja keskundume siis juba tulemi saavutamisele.
Mis on teie jaoks üldse Kaitseliidu ja Viru maleva väärtus?
Kaitseliidu väärtus on iga mehe enda sees, organisatsiooni toetava inimese hinges. Kaitseliit on minu jaoks väga väärtuslik organisatsioon, mis on pühendunud väga tõsisele eesmärgile ja kelle ülesanded on väga tõsiseltvõetavad. Neid ei saa rahu ajal hinnata ja seetõttu on paljudel inimestel raske sellest aru saada. Aga organisatsioon ja selle liikmed on väga tõsiseltvõetavad minu jaoks, nad teevad väga üllast asja.
Mis teie ellu veel mahub peale pere ja Kaitseliidu?
Aastaid tagasi mängisin veel võrkpalli, aga kuna see elu on käinud Tallinna, Tartu – nüüd Rakvere, siis ma pole palju saanud võrkpalliga tegeleda. Tõenäoliselt ma leian mingi koha siin Rakveres. Ellu mahub veel jahipidamine. Pärnumaal tegelesin ka aktiivselt noorkotkastega: Häädemeeste rühmadega. Enamus ongi peamiselt seotud riigikaitsega ja relvadega.
Kapten (reservis) Erik Reinhold, kes on koos major Laanistoga ehitanud nii Pärnumaa malevat, kui viimased aastad läbi viinud suurõppust Orkaan, ütles, et mõlemal tasandil koostööd on olnud tulemuslikud ja inimlikult meeldivad. Täna Kaitseliidu kooli juhatajana ametis olev Reinhold hindab enim Laanisto võimet läheneda probleemidele terve talupojamõistusega ning oskust mitte mässida end formaalsetesse libalahendustesse. „Laanisto on keegi, kellele ma mõtlen, kui minult küsitakse milline peaks olema üks hea Kaitseliidus teeniv kaadriohvitser,“ sõnas ta ning lisas, et virulastel on selle vennaga vedanud.
Viru maleva juhatuse liige Kert Kirismäe ei oska veel uue pealiku kohta kommentaare väga anda, kuid kuid juhatuse koosoleku põhjal kommenteerib, et tegu on üsna otsekohese, karmi ja õiglase ohvitseriga. „Tundub, et probleeme ei väldi, vaid eelistab lahendada ning on üsna otsustav nendes asjades,“ sõnas Kirsimäe. „Minu lootus on, et mees paneb paika prioriteedid, laskub ka ise meiega mutta ja sohu ning näeb oma silmaga ka, mis on paberil ja mis tegelikkuses.“
