Riigi ja olümpiavõitjate hilisemad omavahelised suhted kulgevad erinevalt: üks pannakse Toompeale kätt tõstma, teine on pahane, et teda ei tulda juubelil vääriliselt kummardama, kolmas müüb oma medalid demonstratiivselt maha, neljas kannatab voodis valu ja püüab naeratadagi. Kas valu ja pisarateta, solvumisteta, ülekohtu välja kannatamiseta üldse saab tippu jõuda?

Kui ma viimasel ajal kuulen hääli, et nii väikse rahvaarvuga riigis nagu Eesti ei saagi olümpiavõidust rääkida ning meie laskesuusataja 65. kohta maailma karikaetapil tuleks võtta väikerahva sportliku kangelasteona, siis tunnen, et keegi hakkab küüntega sees hinge kraapima.

Kas olümpiavõitjaid saabki üldse kasvatada? Hiljuti kirjutas üks lugeja tabavalt: "Kutsuks kokku kõik meie olümpiavõitjad, ka need, kes juba teispoolsuses puhkavad, ja küsiks neilt, kui suur oli riigi roll selles, et nad kullani jõudsid." Julgen väita, et muiatakse vastuseks. Ikka ise, vee ja valguse eest võideldes, seistes vastu tuulele ja uskudes oma tõde, suudetakse pea umbrohust välja ajada. Toompeal olümpiavõitjad ei kasva. Sealses soojas triiphoones idanevad teised taimed.

Üks meie olümpialootus püüab küll selle väite ümber lükkamiseks parlamenti trügida, aga kuidas Toompeal istumine trenni tegemisega kokku sobib, jääb mulle siiani mõistetamatuks. Eks elu näitab. Ehk ehitatakse Riigikogu istungitesaal vehklemissaaliks ümber?

Eesti sport on poliitilistest lahkhelidest niivõrd läbi põimitud, et kõigepealt tuleks ta vabastada parteilistest kägistavatest liaanidest. Uudis, et ERR-i juhi arvates ei tohi rääkida muudest spordialadest peale valitseva partei poolt juhitavate alaliitude, on jahmatav. Ärgem unustagem, et seda ei öelnud erakanali omanik. Isegi valitsuse väljaütlemised selle kohta, et spordi jaoks pole raha, ei mõju nii rusuvalt.

Kelle jaoks teil siis raha on? Selle Estonian Airi soomlasest juhi jaoks, kes määrati ametisse 30 000 eurose kuupalgaga? Ma ei tea, mitut spordikooli võinuks selle raha eest üleval hoida. Sarnaseid näiteid võib tuua kuhjaga. Ilmneb, et vaeses riigis jätkub raha kõigile peale kasvava põlvkonna.

Milleni viis finantsilistel-poliitilistel kaalutlustel kokku klopsitud EOK täitevkomitee meeskond? Eesti spordi juhtorgani moodustamiseks visati paar konti viisakusest Vabaduse platsile, jäme ots jäeti enda kätte. Tuntud ärimehed, riigifirmade juhid ja punti võetud linnapea jätsid esmapilgul igati soliidse seltskonna mulje – sisult reformistlik, vormilt isamaaline, näolt tallinlane! Katus läikis nii mis kole. Kohe oleme maailma viie parima spordiriigi hulgas!

Mis edasi hakkas saama? Edasi juhtus see, mis poliitikas pidevalt juhtub. Mängupartner vahetati välja ja endistest kambajõmmidest said vihavaenlased. Koerad läksid omavahel kaklema – vist ei jätkunud liha. Kakluse käigus tuuseldati jäme ots niitideks. IRL-i päritoluga riigifirma juhtidele anti kinga, ministrid lasti lahti ja nüüd hakkasid endised alaliitude sponsorid juba ise, käsi mütsiga ette sirutatud, EOK ukse taga käima.

Miks oli tarvis EOK täitevkomitee sellisel põhimõttel kokku klopsida, et nüüd peab laksu kätte saanud kunagine poliitik istuma valimiste lõpuni tagavaramängijate pingil? Kunagine läikiv katus tilgub – Eesti sport on vihma käes.

Skandaalses olukorras, kus poliitilised oponendid püüavad kohtupinki aetud Eesti spordijuhile vett peale tõmmata, aga see ei lähe ikka alla, viskas valitsus uppuvale EOK-le pooleteise miljoni eurose päästerõnga. Ikkagi oma poiss sipleb pasas! Oletame, et see aitab sitkel poisil kaldale jõuda, aga mis saab edasi?

Probleem pole külge jäävas haisus. Raha läheb meie olümpiamedalilootuste ettevalmistuseks nagu mutiauku, aga tippsportlase ettevalmistuseks kulub treeneril kümme aastat. Isikliku vahekorra välja selgitamisel, teemal: "Seli, mine lõpuks ära!" ei suuda spordivõõrad autorid oma seisukohti kaitsta, ega püüagi siseneda tippspordi pimedaisse labürintidesse, kus orienteerumiseks läheb tarvis tohutuid isiklikke kogemusi. Pea lüüakse ära esimese nurga vastu.

Meil käib kõik lihtsalt: pang solki pähe ja kõik. Ei mõisteta, et probleem ei seisne selles, kas Seli on halb või hea, vaid riikliku programmi puudumises Eesti tulevase põlvkonna kasvatamisel, või kui soovite kõrgelennulisemalt, siis meie lastele treeningvõimaluste loomises ja nende treenerite rahastamises. Valimiseelses kampaanias pole kahjuks ükski erakond sellest probleemist aru saanud.

Eesti lapsi oleks vaja massiliselt spordi juurde tuua, mitte üksteise võidu bluffida, et kes kui palju miinimumpalka tõstab. Sport ei ole koer nurgas, kellele visatakse sakste laualt kont, et peni hiljem hästi hauguks ja meie väikest maja valvaks. Näib, et paljusid ei häirigi "65. koha filosoofia" – unustatakse, et tänase päevani on Eesti sport olnud üks meie rahvusliku eksistentsi alustalasid.

Oleks aeg hakata seda pikka aega söötis seisnud põldu harima, et tulevikus ei liiguks meie tänavatel üksnes oma maailmasse sulgunud kõrvaklappides zombid.