Maijooksust: valu on igas lihases, aga järgmisel aastal lähen jälle!
Jooksuhommikul mul erilist tuju ei olnud, olime eelmisel õhtul alles ema sünnipäeva tähistanud ja uni tikkus silma. Sellest hoolimata panin oma lemmik jooksupluusi selga, püksid jalga ning tõmbasin tossupaelad kõvasti-kõvasti kinni. Panin juuksed patsi ning haarasin igaks juhuks kaasa pusa, sest mere ääres on ju ikka külm olnud.
Pool tundi enne starti seisin nende kümne tuhande naise seas ning tegin soojendust: ikka painutus paremale, painutus vasakule, põlvetõstejooks ja muud säärased harjutused. Tublid MyFitnessi neiud kutsusid rõõmsalt kaasa tegema.
Täpselt pool kaks käis stardipauk ja kõik naised hakkasid liikuma. Lehvitasin veel rõõmsalt Gerd Kanterile ja mõtlesin, et no nüüd hakkabki peale - suudan küll!
Esimese kilomeetri silt tuli väga kiiresti, kuigi päikese tõttu tekkis janu ning sellest hetkest hakkasin kolmandal kilomeetril olevat joogipunkti ootama. Vapralt sörkisin edasi ja jõudsin kahe kilomeetri sildini. Inimesed olid Selveri parklas, teede ääres, metsas, igal pool – kõik elasid kaasa. Väga positiivne oli külmalt eestlaselt nii sooja vastuvõttu saada.
Saabus kauaoodatud joogipunkt. Siinkohal suur kiitus vett jaganud poistele-tüdrukutele! Tavapärast järjekorda ei tekkinud ning joogi sai kätte ka suuremat peatust tegemata. Mina olen üks nendest, kes ka kõige raskemas olukorras ei kõnni, sest jooksusamm läheb sassi ja siis tekib vahe ka hingamisse ning viimased kilomeetrid on sama rasked kui mäkketõus.
Pärast joogipunkti saabus ka kolmanda kilomeetri silt ning minus tekkis rõõm, et "oo, peaaegu pool on läbi!" Sai joosta metsas, puude all ning palavust ei tekkinud. Selle raja kõige mõnusam kilomeeter ootas ees.
Neljandast kilomeetrist alates käis jooks kuuma päikese all. Omaenda lollusest polnud mul ka mütsi peas ning see andis pärast ikka väga kõvasti tunda. Viienda kilomeetri silt saabus majade vahelt, kus endiselt varju polnud ning jooksmine käis kõval asfaldil (enne sai ikka muru peal ka joosta).
Kuues kilomeeter möödus järsku ning andis jõudu rohkem kui ükskõik milline energiajook. Veel viissada meetrit enne finišit jagasid ERGO poisid maasikaid - veel praegugi tuleb see värskusetunne meelde, sest tundus nagu kunagi varem poleks maasikad nii head olnud.
Viimased kakssada meetrit mööda sama koridori, kust alustasime, viisid viimsegi hingetõmbe seest. Sain ühelt neiult joogipudeli, mille lasin ühe hingetõmbega igasse ära kuivanud rakku. Jah, see ilm oli mõnus, aga joosta oli natukene raske.
Ühesõnaga sain lõpuks tubli aja kirja, tervelt viis minutit kiirema kui eelmisel aastal ning kuigi täna tunnen valu igas lihases, on ju enda meelerahu siiski tähtsaim. Järgmine aasta jälle!
