Maamees pani linnast pärit värske kaasa külaliste ees piinlikku olukorda

Üsna abielu alguses kolisime abikaasaga maale. Tema oli maapoiss, mina linnatüdruk, kes maatöödest eriti midagi ei teadnud. Päris raske oli harjuda uutmoodi eluga. Kevadel panime maha natuke porgandeid ja kartuleid, nii parasjagu, oma pere jaoks. Ja et jõuaks ikka korralikult rohida ja töö üle pea ei kasvaks.

Sügisel jõudis kätte saagi ülesvõtmise päev. Olin heas tujus ja valmis tööle asuma. Äkki nägin, et mööda põldu tuleb meie poole kari inimesi. Küsisin mehelt, kes need on ja ta vastas, et kutsus sõbrad appi, saab rutem.

Vot siis pidin küll häbi pärast maa alla vajuma. Esiteks olin vihane, et ta minuga nõu ei pidanud ja teiseks...meil väike põllulapp ja mingeid abilisi polnud vaja! Oleksime ise vabalt hakkama saanud. Tulijad vist kujutasid ka ette, et peavad õhtuni rabama, hulgakesi oli aga töö peagi tehtud. Nad olid sõitnud 25 kilomeetrit, et meid aidata! Pealegi on ju kombeks abilistele ka saaki anda.

Mitte et mul kahju oleks olnud, aga...ausalt öeldes kartsin, et omalgi tuleb puudu. See jagamine oli ka piinlik, eks nad said aru, et midagi on viltu läinud.

Sellega polnud lugu veel lõppenud...Mul ei olnud neile söögipoolist ka pakkuda, sest ei teadnud ju ette valmistuda. Kui abilised tulid kööki käsi pesema, märkas üks neist, vanem naisterahvas, kraanikausi juures musti nõusid. Ta võttis kätte ja asus neid kraanist tuleva külma veega pesema. Püüdsin küll ütelda, et ma teen pärast sooja vett ja pesen ise, aga ta ei kuulanud. Ütles, et külmaga läheb ka puhtaks, noomis mind läbi lillede.

Tundsin ennast selle aja peale juba tõsiselt halvasti. Ma olen ise ka korralik inimene, vahest liigagi pedantlik, ja nüüd jätsin sellise äpu mulje. See juhtus 13 aastat tagasi, aga meeles on ikka.

Sinuga juhtus piinlik lugu ja tahad võita kasti jäätist? Vaata SIIA!