Maale kolinud noor ema: emapalk saab kuu aja pärast läbi – mis edasi saab?

Kolisime perega vahetult enne lapse sündi pealinnast maale. Seda sammu tehes mõtlesime eelkõige lapse peale, et ta ei ütleks kolmeaastaselt lehma kohta aua ja kana kohta kurg, vaid teaks rohkem kui korteri aknast paistab. Koht, kuhu kolisime, on elukaaslase sünnikoht ning siin lähedal on tal juba aastaid olnud krunt, kuhu plaanis maja ehitada.

See mõte oli tal juba enne minuga tutvumist – võib öelda, et tema lapsepõlveunistus. Mina ei tahtnud ega suutnud tema idülli rikkuda ning olin nõus loobuma peaaegu kõigest, mis mul pealinnas oli. Niisiis pakkisin oma vanematekodus asjad kokku.

Naudime elu maal. Põnn saab peagi pooleteiseaastaseks ja maja kerkib tasapisi, kuigi nii mõnelgi kuul on olukord üsna kitsas. Katsume hakkama saada, sest oleme ju ise selle valiku teinud – tulnud maale, kus lähim asula on 5 ja lähim linn 50 kilomeetri kaugusel.

Jah, praegu veel naudime, sest emapalk jookseb, aga kuu aja pärast saab see otsa. Mis edasi saab, ei oska kumbki meist ennustada. Hoolimata kõigest tahaks lapsele ju parimat pakkuda.

Varem, elades Eesti mõistes suures linnas, ei mõistnud ma näiteks, mida tähendab, kui talvel on esimese lumega teed umbes, või kui tormiga pole vahetevahel mitu päeva elektrit. Ka tööd on linnas tegelikult lihtne leida – kasvõi miinimumpalga või poole kohaga – midagi ikka leiab.

Ma ei kurda elektrikatkestuste üle – lisavadki talveõhtutesse õdusust – kaminavalgus õhkab armastust ja soojust. Kurdan aga selle üle, kui soiku on meie riigitegelaste poolt jäetud maal elavad ja toimetavad inimesed. Miks üldse kutsutakse inimesi maale elama, kui nendele, kes sinna lõpuks lähevad, ei tulda kuidagi vastu?

Isegi kui mul oleks töökoht linnas, ei tasuks see ju lõppkokkuvõttes ära. Kui, siis ainult kütusefirmadele. Oleks vähemalt bussiliikluski arvestatav, aga ei: buss läheb ühe korra hommikul linna ja tuleb ühe korra hilja õhtul tagasi. Lisaks tuleks sel juhul laps lasteaeda panna ja pooleteiseaastast küll veel ei tahaks sinna viia.

Ühesõnaga: maal tööd ei ole, aga kui töötaksin linnas, kuluks kogu palk selle töötamisega seotud kuludele.

Emapalga süsteem teeb tegelikult viha. Kas meie, kodused emad, peaksime olema rõõmsad, et riik meid niigi palju aitab? Eks olemegi, aga mis saab edasi? Milline pooleteiseaastane laps on nii küps, et veeta pikki päevi lasteaias või endaga ise hakkama saada?

Sisimas loodan, et kui igakuist lapsetoetust tõstetakse, siis mõeldakse ka emapalga süsteem uuesti läbi. Samuti loodan, et mõeldakse sellele, miks inimestel on maal raske elada ja hakatakse nende probleemidega tegelema: esmalt ühistranspordiühendus ja seejärel töökohad.