Millal ükskord Maailm otsa saab, ei oska kuupäeva täpsusega keegi öelda. Vaid astronoomid võivad leida Maale lähenevaid asteroide, ent suured asteroidid meid ei ähvarda ja väiksemaid on inimene võimeline juba Maalt kõrvale juhtima.

Kunagi miljardite aastate pärast põleb päike ära ja plahvatab punase hiiuna. Meie tsivilisatsiooni see siiski ei ohusta, kuna planeet Maa on selleks ajaks tundmatuseni muutunud ja elu ei eksisteeri siin enam ammu.

Maailm ehk meie tsivilisatsioon võib otsa saada kolmel erineval viisil

Esiteks looduslik katastroof. Maa võib sattuda koos päikesesüsteemiga galaktikas tiireldes Musta auku, piisab ka lihtsalt Musta augu põhjustatud orbiidimuutusest ja sellest tingitud kliimamuutustest. Oma pikal teekonnal galaktikas võivad tingimused eluks ka muul moel võimatuks osutuda. Näiteks võib süttida supernoova Maa läheduses ja kosmiline gammakiirgus hävitab elu. Igasuguseid meteoriite on Maale hulganisti langenud, samuti on olnud ülemaailmseid vulkaanipurskeid. Niisuguseid väikesi maailmalõppe on Maal viie miljardi aasta jooksul olnud tuhandeid, ent Maa on ikka ümber päikese edasi tiirelnud. Tavaliselt põhjustavad need maailmalõpud jääaegu või suuri veeuputusi. Viimane jääaeg lõppes umbes kümme tuhat aastat tagasi.

Teiseks võib tsivilisatsiooni hävitada inimene ise. Tuumasõda, ohtlikud tuumajaamad, looduskatastroofiline saastumine, energiavarude lõppemine jne. Ehkki tuumajaamad võidakse hävitada looduse poolt, on need rajanud ikkagi inimene. Uute energiaallikate kasutusele võtmisega võime samuti ennast kogemata ära hävitada, nii nagu röntgenkiired avastanud Röntgen ise oma kiirte kätte ära suri. Milliseid ilmastikumuutusi üks või teine taastuv või taastumatu energiaallikas kaasa toob, ei oska keegi täpselt prognoosida, ilmajaamad ei oska ju ühe päeva ilmagi täpselt ette ennustada.

Kolmas võimalus on teoreetiline. Otsime elu ja tsivilisatsioone väljaspool Maad, kuid seni pole peale kõige primitiivsemate eluvormide midagi leida õnnestunud. Kuid võib-olla siiski jälgib mingi kõrgem tsivilisatsioon Maal ringisiblivaid primitiivseid inimesi ja on sunnitud tõdema, et mõistuslikud olendid planeedil Maa puuduvad! Et ära hoida inimese poolt põhjustatav katastroof kosmoses, otsustatakse hävitada tsivilisatsioon Maal.

Kui aga inimene ei riski ja kõik ohtlikud või teadmata tagajärgedega energiaallikad kõrvaldab, kerkib esile mitmeid probleeme nagu looduse saastumine, energiavarude lõppemine ja nälg, sest Maa ei suuda enam järjest suurenevat inimmassi ära toita. Juba kolmekümne aasta pärast elab Maal kümme miljardit inimest, nafta hind on vist tõusnud juba nii kõrgele, et sellega veel vaid miljonärid sõidavad, juhul kui siis veel miljonäre on. Maailma lõpp ehk enamike inimeste hukkumine oleks justkui omamoodi lahendus kõigile probleemidele- kui pole inimest, pole probleemi.

Niisiis kunagi saabub lõpp niikuinii ja iga lõpp on millegi uue algus, meie tsivilisatsioon ei ole esimene ja tõenäoliselt ka mitte viimane. Aga et kauem siin planeedil püsida ning mõeldes oma lastele ja lastelastele, saaksime üht-teist siiski ära teha.

Liiga suure iibega ja rahvastiku juurdekasvuga Eestis probleeme pole, küll aga saaksime vähem saastada loodust ja säästa energiat. Kas on näiteks tarvis nii palju autoga sõita? Meie ühistransport ei ole enamjaolt ülerahvastatud ning ühistranspordis sõites on mitmeid eeliseid. Aega võib kulutada lugemiseks, tähtsaks kohtumiseks ettevalmistamiseks, laptop-arvutit kasutades, telefoniga rääkimiseks, lihtsalt puhkamiseks või milleks iganes, mida autoroolis olles teha ei või. Üksi sõites on ühistransport ka mitu korda odavam, samuti pole tarvis maksta kõrget autoliisingut, istuda liiklusummikutes, karta hulljulgeid ja ettevaatamatuid liiklejaid või metsast ettehüppavaid metsloomi. Tallinn-Tartu maantee tervenisti neljarealiseks muutmise asemel tuleks aga minu arvates ehitada kiirraudtee. Küllap tõuseks siis ka reisijate arv, kui rong tunni ajaga Tallinnast Tartusse sõidaks ja seega muutuks rong kõige kiiremaks liikumisvahendiks kahe Eesti suurima linna vahel.