Maa tuleb täita lastega, kellel on normaalsed vanemad
See energia annab rõõmu ja õnnetunnet isegi siis, kui elekter on läinud. Bensiin põleb mootoris ära, kuid see energia ei põle, see elab. See võib inimese panna naerma isegi siis, kui ta on masendunud ja tunneb, et vajab depressioonivastaseid tablette. Peale väsitavat päeva tööl annab see allikas nõnda palju energiat, et isegi väsimus ununeb. Selleks allikaks on lapsed.
Lastest rääkimine on muutumas tabuks, kuna iial ei või teada, kas tegu on äkki pedofiiliga. Aga mina ei karda seda tiitlit, sest ma pole seda. Ma jumaldan lapsi, sest nad on meie ise. Ainult väiksemas, süütumas vormis. Ja see energia, mida nad annavad, on neist võimalik kätte saada vaid siis, kui neid just selles kõige varajasemas eas ilusti ja vastavalt tavadele hooldada ning juhtida.
Minu silma, kõrva ja meelde on jõudnud signaalid igalt poolt, et me ei tee seda. Me ei armasta oma lapsi. Me ei paku neile piisavalt tähelepanu, hoolt ja armastust. Me ainult imestame, miks nad suurena on sellised nagu nad on ning süüdistame selles kõiki teisi.
Kõik algab viljastamisest. Ma ütlen välja, et seks ei ole ainult lõbu, mis mõeldud täiskasvanutele nagu ajakirjandus ja televiisor ja internet meile seda seletab. Seks on elu alus. Ma ootan päeva, mil ühele tavalisele mehele või naisele antakse kõikvõimas võimalus valida, kas seks jääb igaveseks meelelahutuseks või ta jääb igaveseks paljunemise viisiks ning nende energiaallikate tootmise viisiks.
Kurbusega arvan, et keskmine mees/naine valib ikka meelelahutuse, sest lapsed pole ju meelelahutus. Lapsed on tagajärg meelelahutusele. Nagu hinge ja meelt sööv pohmell peale elu kõige paremat pidu. On ainult mälestused peost. Just selle viljastamisega hakkab kõik. Seda ei plaanita. Lapsed tulevad lihtsalt. Keegi ei plaani neid enam. Keegi ei mõtle enam läbi, miks ja kuna ja kelle jaoks lapsi saada. Laps tuleb ja siis on vaid üks mõte: "neetud!"
Muidugi on ka plaanivaid inimesi, kuid neid vaadatakse tihti kui kedagi ülbet, kes mõtleb. Party on! Ja siis need tulevased vanemad (kes liiga tihti on ise ka veel alles lapsed) ei lähe oma vanemate juurde. Nad häbenevad. Ma mõistan, et kõigi vanemad ei ole nii mõistlikud või neid lihtsalt ei ole. Sellise inimeste jaoks on Internetis virtuaalsed doktorid (kes tihti on endale selle tavaliselt tosina õppeaastaga saadava auväärse meditsiinilise sildi vaid reklaamiks külge kleepinud).
Üks selline "meditsiinilise kraadiga" inimene ütles kord ühele vaid kolmeteist aastasele noorele tulevasele lapsevanemale, et ta peaks minema kõige enne kuhugi asutusse nõustamisele. Enne nõustaja juurde, siis vanematele. Aga see selleks. Vanemad ongi meil sellised asjad, kellega vist ei ole õige rääkida.
Kui me oleme väiksed, siis on nad liiga tegevuses meile asjade ostmisega ja nende eest maksmisega ning selleks raha teenimisega. Kui me oleme koolis, siis maksavad nad ikka veel. Kui baasharidus on käes, siis maksavad nad meie kõrgema hariduse eest. Kui me saame iseseisvaks, siis maksavad nad ka tihti, et me ära ei sureks või on meil juba oma lapsed ja peame nendele ostma asju ja nende eest maksma.
Ja kui me lõpuks oleme iseseisvad, siis on nemad pensionil ja siis on ju hilja nendega millestki rääkida, sest nad on pensionil ja puhkavad. Nõiaring kordub ja kordub. Kõik maksavad ja tunnevad tihtipeale vanemate surma korral hingepiinu, sest nad ei suhelnud nendega piisavalt. Aga meie väga ranges ühiskonnas ongi ehk parem, kui ei oleks mingeid suhteid või hingepiinu, sest keegi võib meid siis homoks või memmekaks pidada.
Ja nii see läheb. Minuga ühes paneelmajas elab üks perekond, kelle laps suhtleb tihti oma vanematega läbi uksel oleva telefoni. Tihti ei saa ta vastust ning tantsib siis üksi ukse taga. Kuigi näen seda kurbust ja tunnen end väga halvasti, et sellised tõprad olemas üldse on ja elavad, siis ma tunnen seda energiat, mida see väike tüdruk seal uksel välja annab ning mu päev on isegi natuke roosilisem.
Liiga tihti leian ma ühistranspordis või seda oodates väikeste laste pilke, kes lihtsalt kuivavad kellegi järgi, kellega suhelda. Ja seda kasvõi silmade läbi. Nende enda vanemad on oma silmadega aknast väljas ja kaugel. Neil kas ei ole tuju või ei ole soovi oma lapsele anda tähelepanu. Nendele lastele pakub lihtsat rõõmu see, kui ma oma silmi pilgutan või teen lihtsalt mingit jaburat nägu. Ja nemad annavad ka mulle energiat.
Selle loo kirjutamiseks ma saingi energiat ühest väiksest poisist, kes mängis minuga trollipeatuses peitust. Mina end ei liigutanud. Ma pidin vaid oma silmi liigutama ja tegema üllatanud pilgu. Kus on nendel vanematel see andur, et omistada seda energiat ja rõõmu?
Üks mu tuttav töötab ühes kaubanduskeskuses sellises kohas, kuhu lapsevanemad saavad need tülikad energiaallikad panna, et rahulikult ostelda. Nende asutuste töötajad on tihti asendusemad lausa, sest ilmselt kodus ei saa iial need lapsed sellist tähelepanu. Ja nad ei nõua seda tähelepanu läbi negatiivse käitumise. Nad nõuavad seda lihtsalt olles sellised nagu nad loomulikult on - armsad. Nad käivad töötajate juures ja räägivad nendega, mida nad teevad või tegid või tahavad teha.
See on ju selge märk, et me ei räägi oma lastega. Nad on tüütud oma väikeste ja mõttetute muredega. Kuigi mulle väga ei meeldi see sõnnik, mis televiisorist tuleb, on sellele nõudepesumasina reklaamil iva sees. Lihtsalt lapsevanemad ei räägi oma lastega sellepärast, et nad peavad nõusid pesema, vaid nad lihtsalt ei räägi.
Ja siis jõuavad need lapsed ikka, kus nendeni jõudmine on eelnevalt tegemata jäänud töö tõttu lihtsalt võimatu. Ja kes selles süüdi, et meie lapsed joovad, suitsetavad, tarvitavad narkootikume, ei käi koolis, ei huvitu millestki, rasestuvad juba kolmeteist aastasena ja varastavad meie tagant ja ei tunne oma vanematega mingit sidet?
Väga suur protsent meist mõtleb kohe, et otse loomulikult on selles süüdi meie enda lapsed. Kõiges selles on tegelikult süüdi vanemad ise. Laps on nagu lill. Andes talle noorena piisavalt juua ja oles temaga vestluses, ei tekki iial ohtu, et mõne aja pärast on see lill üks mädanev ja haisev malts nurgas. Ja vaadake, kuidas see hästi kasvatatud laps annab energiat ja rõõmu. Tema koolitamise eest ei pea maksma, sest ta on lihtsalt nii tark ja tubli, et lust on vaadata. Lapsed on rõõm ja neid on vaja, sest maa tuleb täita lastega, kellel on normaalsed vanemad.
Te võite nüüd mind vaadata kui jaburat inimest, kes tahab tagasi vitsapoliitikat ja karmi kasvatust. Kuid ma pole seda. Ma tahan, et teie lihtsalt räägiks oma lastega. Rääkige ja kuulake! Ärge rääkige oma sõbrannaga ja ärge kuulake televiisorit. Kuulake oma last ja rääkige temaga. Seletage talle asju. Te ei ole kindlasti talle öelnud, miks ei ela enam ema temaga või miks näeb ta isa vaid nädalavahetustel. Selgitage talle asju, mida ta teada tahab. Ja ärge tehke seda ainult täna, tehke seda iga päev.
