Ma olen vallaline ega tea, mida tahan!

Olen olnud aastaid vallaline ja üldiselt sellega rahul. Ometi on aastas mitu korda eriti aastaaegade vahetudes tunne, et midagi on mu elus väga puudu. Mul on olnud ka lühemaid tutvusi ja armumisi, kuid need on alati sumbunud. Järele mõeldes teeb mind aga kõige kurvemaks see, et ma ei tea, mida tahan. Ma ei suuda end ühegi mehega ette kujutada.

Mõeldes oma sõbrataridele, kes on õnnelikus suhtes (või enam-vähem õnnelikus), tuleb naeratus näole ja arvan, et nad on toredad ja sobivad hästi kokku. Ometi ei kujutaks ma enda kõrvale ette ühtki sellist meest, kui mu sõbrataridel, võimalik, et ma ka ei taha kujutleda, kuna nad on "kinni". Kuid siiski: ma ei näe, et nad oleksid ideaalsed minu jaoks.

Küsimus ei ole selles, et ma otsiksin just päris ideaali. Ma ei ole ise ideaalne ja ei arva, et minu kõrvale ideaalne inimene üldse sobikski. Ilmselt ei tunneks ma end õnnelikuna, tajudes, et olen oma kaaslasest kehvem.

Mulle väga meeldib mu perekond, saan hästi läbi oma sõpradega, olen kõigi oma lähisuhetega väga rahul. Veelgi enam: arvan, et suhete osas on mu elu ideaalne. Need vähesed inimesed, kes mu elus on, teevad mu südame soojaks ning ma näen ja tunnen, et see on vastastikune.

Kuhu peaks mahtuma aga mees? Mõte kaaslasest isegi hirmutab mind. Milline roll tal oleks ja milliseks kujuneksid meie suhted? Kas mulle ka ruumi ja otsustusvabadust jääks, kas me oleksime võrdsed?

Olen mõelnud, et ehk ei olegi mina paarisuhte jaoks loodud. On selliseid inimesi, kes on terve elu üksinda. Tunnen mitut eluaegset vallalist. Paarisuhe ei ole ju elu tuum, ei tohikski olla, sest kõigile ei ole see kättesaadav. Lugesin hiljuti lugu ühest pedofiilist, kes ütles, et ei saa kunagi õnnelikuks, kuna tema kiindumus on keelatud ja ta peab ka ise seda vääraks. See on drastiline näide, ent tõestab üsna hästi, et ku paarisuhe oleks elu eesmärk, poleks paljudel inimestel elus üldse lootust.

Ometi on mitmed üksikud inimesed õnnelikud. Nad on pühendunud oma tööle, hobidele või teistele inimestele. Mõni võitleb kodutute loomade eest, teine teeb karjääri poliitikas. On võimalik panustada väga palju ühiskonnaellu ka üksikuna.

Siiski tundub minu jaoks üksindus suure loobumisena. Paarisuhe tundub midagi nii head ja erilist, et ei tahaks sellest ilma jääda. Muidugi ma tean, et väga paljudel juhtudel ei ole pereelu ideaalne ja täiuslikku õnne ei too.

Siiski oskus teha kompromisse, loobuda, olla vastutulelik, arvestada teistega on pereinimestel paremad. Lähisuhe on emotsionaalselt väga arendav.

Aga jah, mul ei ole mingit ettekujutust, keda ma tahan. Huvitav, kas ma olen ainus?