Ma ei taha surra õnnetuna seda riiki nuumates
Toon näite. Ema, kellel on raha ja vara piisavalt, et kasvatada terve jalgpalli võistkonna jagu lapsi, on õnnelik. Ta teab, et neist igaüks on võimeline edu saavutama, kuna toit on laual, riided seljas, kodu soe ja hariduski omandamisel. Ta ei muretse ja polegi põhjust.
Kuid kui tuua näiteks ema ühe lapsega, kel on probleeme talle toidugi ostmisega siis millisest õnnest me siin räägime? Jah, on inimesi, kes ei saagi lapsi ja arvavad, et need kodanikud peaksid olema nii rõõmsad et Jumal, saatus või kes iganes on andnud neile sellise võimaluse - olla ema.
Mitte kunagi ei saa ka väita tõepähe, et vaid raha on see, mis teeb igaühe õnnelikuks, kuid siiski, see on justkui tuleviku kindlustus ja kui inimene peab päevast päeva muretsema, kas tulevik ikka on helge, siis see ei ole mitte mingi õnn. Ma ei imesta kui kuskil uuringus väideti, et Eesti inimesed on ühed õnnetumad Euroopas.
Kui ei ole raha, ei ole ka õnne. Raha eest ju saab nii palju. Kuid vähese raha eest ei saa mitte midagi. Vähene raha on nn toimetuleku toetus mu meelest. Kui vaadata erinevust meie riigi ja meid ümbritsevate vahel, siis on asjad ju ilmselged,- meil küll on elu veidike odavam kui mujal (mitte küll märkimisväärselt), kuid toetused sellegipoolest nii naeruväärsed, rääkimata palkadest ja pensionitest. Kui Soome Vabariigis saab töötu umbes sellist toetust nagu meil keskmine oskustööline, siis meil on see alla miinimumi. Kas see ei pane siis mõistma, miks ollakse nii õnnetud?
Õnne ei saa ju muidugi rahas mõõta - õnn on igaühele oma eraldi mõiste, kuid kui rääkida üldiselt heaolust ja elukvaliteedist ja tõmmata nende mõistete vahele paralleelle, siis on meil igaühel omad järeldused teha. Ei jäta kuigi õnnelikku meeleolu.
Igaüks mõtleb oma peas, et näe, vastikud riigiisad, õgivad endil punu nii täis, et ümbritsevast toimuvast on kama-kaks. Igaüks on korra vähemalt kritiseerinud valitsust ja selle ebaselgeid motiive. Jah, me teame, neil on raha, nad on õnnelikud, nad ei hooligi muust. Miks peakski eks, mõtlevad nemad. Ligimese armastus aga tuleb ainult sõja ajal välja, mulle tundub.
Kokkuvõtlikult võin öelda, et kui riik ise ei näe vaeva ja natuke hoolivust ei tunne, siis on selle riigi õnnega igaveseks kaputt. Noored naised ei taha sünnitada, kuna kardavad, et sissetulek on liiga väikse selleks, et majanduslikult toime tulla. Noored mehed lähevad ära välismaale tööle, kuna riik ei hinda nende oskusi ja pingutusi. Vanad inimeded aga teavad, et neil pole kuskile minna. Terve elu selle riigi jaoks rüganuna teavad nad, et see riik on neid alt vedanud, see riik on nende külvatud viljad lihtsalt ja labaselt mutta tampinud. Nad surevad õnnetuna.
Mina ei taha olla üks nendest vanadest inimestest, kes oma terve elus töötab selleks, et ühte riiki orjata, et sellele kasumit tuua, puhtalt selleks, et kellegi võõras pere õnnelikku elu naudib. Mina tahan, et minu pere ja minu elu oleks õnnelik. Kui teen tööd, siis seda raha pärast ja kordan üle juba kunagi öeldud sõnad - kui palk ei tõuse, siis teen tööd vastavalt palganumbrile ehk nii vähe kui võimalik.
