"Ma ei taha 20 aastat kuseloigus mädaneda, andke mulle võimalus väärikalt surra!"

Andrei Hvostovi artikkel ärgitas sadu Delfi lugejaid kirjutama oma hirmust jääda vanadusnõdra ja voodihaigena lähedastele hooldada. Põhilise lahendusena pakuti võimalust seadustada eutanaasia, ent oli ka radikaalsemaid mõtteid. Alllpool valik kommentaaridest.

tagg

Paranemislootust pole...NOOREMAKS ei lähe keegi. Olen 69 ja mõtlen HIRMUGA oma tulevikule. EI TAHA ilma mõistuseta voodis pampersitega lamada ! EI TAHA!!! Eutanaasiaseadust on vaja - ja kiiresti ! Enne kui mu mõistus käib. Ja selle seaduse järgi on nii - vastav avaldus või teade (kasvõi notariaalselt kinnitatud) tuleb teha varakult, täie mõistuse juures olles. TEISED ei saa selle üle otsustada. Kes tahab, võib vabalt 20 aastat kuseloigus mädaneda, palun väga ! Aga mina EI TAHA ! Andke mulle võimalus väärikalt surra!

ametnike ülemvõim
Hooldekodu kuutasu ei tohiks olla suurem pensionist, ehk siis pension peab võimaldama normaalse elulõpu. Olgu siis kodus, kuhu saab palgata hooldaja või hooldekodus. Tohutud viimasel ajal tekitatud sotstöötajate hordid võiksid kontrollreidide asemel reaalset abi osutada, lapsi küll korjavad usinasti ära.

meil soomes
käivad selliste inimeste juures hooldajad. kaks korda päevas-pesevad, toovad ravimeid, toidavad-teevad kõike, mida vaja vanainimesel, või siis noorel, kes täpselt aru ei saa, kes nad on...
Andrei Hvostov, täna kogu südamest oma elukaaslast. Mis muud, kui pead moraalselt aitama.
Eesti riigis ei tohi olla vana, haige, vaene.... nutma ajas see elu teiselpool merd.

kodanik Heldeke
Siiras hvostovlik lugu. Päriselus ongi omastehooldajad üks raudsete ihutud närvidega ja riigi poolt raudkindlalt märkamata ning metsikult tasa paljunev tõug. Kui hoolid üksi ja tahad teha oma päris toreda ema eluks parimat, siis sind ennast ei jää järele, sest töötad emaga tasuta ja abita nagu me Eesti riik ette näeb. See on ainus tasuta töökoht, millele kulub isegi kuni 24/7. Miks kõik teised siis ei tööta tasuta ja ei ole sunnitud oma palgatööst loobuma? Jaotame siis igaühele ühe tasuta vastutava töö lisaks, et oleks õiglane see kujuteldav ja nähtamatu õigusriik. Hooldekodud pole tihti inimväärse hoole ja tähelepanuga kohad, kuna seal töötajaid ei jätku iga hingekese juurde, seda me teame. Riik on omastehooldajate elu põrgust maale toomisega ekslikult hiiliv ja mittelubav - nagu tigu tuleb sulle teisest ilmast appi.

Aitäh
20.04.2013 10:25
E
Aitäh, Andrei! Just nagu minu ühe tuttava pere lugu... Ja selliseid lugusid on palju-palju! Ka minul on insuldioht. Olen pikemat aega võtnud hoogu, et rääkida oma 20-ndates aastates lastega maha üks tõsine jutt - kui mind maas teadvusetuna lamavana leitakse, ärge kutsuge kiirabi, oodake, lihtsalt oodake! Kujutan juba ette laste hirmunud silmi selle jutu puhul - nad veel ei saa vist aru ja jooksekid ikka helistama.

Nõmmekas
20.04.2013 10:59
E
Ma olen üle 73 vana, korra insuldi läbi elanud, jupp aega koomas olnud, jah hetkel saan eluga hädapärast hakkama. Mul on kõige suurem mure, et mõni korduv insult vms. nii kaela ei saja, et täis viletsaks jääksin. Ma arvan, et hullem on omastel, kes oma elu peavad p..sse keerama.
Siit normaalne lahendus - eutanaasia. Juba praegu olen selleks vastavale instantsile valmis nõusoleku andma. Kujutage ette, kui paljud probleemid oleks lahendatud!! Praegune eutanaasia keeld on üks silmakirjalik võltsinimlikkus.
Olen ka mõelnud, et peaks leidma mõne elukutselise mõrtsuka, kellele töö avansina ära maksta!?

Mikk
20.04.2013 11:23
E
Ma olen seda öelnud sadu kordi, aga ütlen uuesti: kett on nii tugev, kui selle nõrgim lüli. Ja sellest tõeterast lähtuvalt on Eesti riik täielik rämpsriik. Riigi rahandus võib ju korras olla, aga riigi tugevust näitab ikkagi just see, kuidas hoolitsetakse oma kõige nõrgemate liikmete eest.

110% eutanaasia pooldaja, milleks teha õnnetuks oma lapsed ja lapselapsed. Kui aeg on otsas siinpoolsuses,siis tehkem see minek OMETI inimlikuks. Asemel mädanedes jätame oma järglastele endast vaid vastikuseja piina. Aga kui vanaema läheb ära vaikselt, siis on küll kurb natuke aega, aga meelde jääb ta ikka kui tore ja armas ta oli.....