Ma ei suuda suhet luua, sest mu süda pole vaba

Ma olen 30aastane ja ma ei ole olnud oma elu jooksul suhtes 15 aastat. Alguses oli see noorus ja vabaduseiha, siis olid mõned vastamata armastused mõlemat pidi ja nüüd viimased aastad on ikka keegi mu südames, kellest ma ei ole üle saanud. Kuigi ma olen selle aja jooksul mitu korda armunud, siis iga kord, kui inimest lähemalt tundma õpin, saan aru, et ta ei ole minu jaoks see, keda ootan või väärin. Ja ma mõtlen ikka talle: mees, kellega suhte looksin, peaks olema temast parem.

Temast parem olla on aga paratamatult raske. Kust leida meest, kes ei ütleks kunagi naisele ühtki negatiivset sõna, kes teeks tööd hoole ja pühendumusega, kes armastaks oma perekonda üle kõige maailmas, oleks tark ja avara silmaringiga, samal ajal lahtise käega ning seejuures tagasihoidlik. Ja muidugi ilus. Uskumatu, aga tema on seda kõike.

Ma olen kohanud ka teisi toredaid mehi, kuid paraku on nii, et kui mees on tark, siis ta on kõrk ja vaatab teistele ülevalt alla, kui ta on ilus, on ta rumal või upsakas, kui ta on töökas, siis ta ei arutle maailma asjade üle ja nii edasi.

Olen enda jaoks otsustanud, et minu jaoks on olulisim, et mehel oleks hea süda. Kurja inimesega ma ei tahaks mingil juhul koos elada. Kuid selliseid mehi on vähe ja kui neid on, siis kahjuks on hea süda ka ainus, mis neil on: ei ole haridust, töökust, oskuseid. 

Ma ei saa temast üle. Iga kord, kui teda näen, tunnen, kui lootusetus olukorras ma olen. Aastate jooksul tuli arusaam, et mul ei ole tema puhul mingit võimalus: ma ei meeldi talle, ei ole tema maitse ja pole mõtet midagi loota. Paraku on ta siiani vallaline ja minu jaoks on see nagu õrritus.

Ma ei suuda mitte kellegagi suhet luua, kuni tema on vallaline. Olen selles järjest enam kindel. Aastad lähevad ning ta tundub mulle endiselt sama täiuslik, kui siis, kui temasse esmakordselt armusin.

Lihtsam on, kui ma teda ei näe. Kuid pikas perspektiivis see muidugi ei päästa midagi, sest ma ei suudaks olla õnnelik suhtes mitte kellegi teisega, kui mul oleks ikka tunne, et ehk oleks mul temaga mingi õhkõrn võimalus.

Mul on olnud armumisi ja tutvus teiste meestega, kuid ka sel ajal olen olnud armukade, kui ta kellelegi tähelepanu pöörab, näiteks mu lähedasele sõbrannale.

Ma ei saa mitte midagi teha, võimatu on ta südant võita, sest ta süda on samuti kinni ja keda tema armastab, laseb oodata temal.

Nende aastate jooksul on olnud kergemaid ja raskemaid aegu ja vahel tundub, et see kõik lämmatab mu ja ma tahaksin eemale. Teinekord aga kõik hajub ja mul on tunne, et olen juba lõplikult kõigest üle saanud.

Miks mu elus on selline olukord, ma ei tea. Võin ilmselt leppida sellega, et ta on minu jaoks kättesaamatu. Olengi sellega leppinud. Kedagi teist aga ma tema asemel ette ei kujuta, võibolla tõesti ainult alles siis, kui ta on kellegagi suhtes.

Põletav armukadedus on üks raskemaid tundeid, mis südames võib hõõguda. Aga selle võib ka lihtsalt kustutada, ma usun. Leppida, lihtsalt leppida ja edasi elada.