Lumevangis lugeja Jõgevamaalt: mulle aitab!
Elan Jõgevamaal - kohas, kus karmid tingimused on igapäevane asi. Elan ilusas maakohas väikseses külas. Küla läbib vaid üks suur tee, ülejäänud teed on väiksesed vallateed, mis on puhastusjärjekorras viimased.
Küla on täesti lage, ümberringi ainult viljapõllud ning väiksemgi tuul põhjustab tuisu. Valla rahaline olukord on aga üsna kehv ning teehooldus ei ole siin eriline prioriteet. Kui tuiskab, siis seda annab tunda kõikjal ja alles umbes kolm päeva pärast tuisku on lootust lumevangist pääseda. Kui parasjagu kiusab aga pinnatusk, siis seda ei tule paraku keegi koristama.
Siin elavad aga inimesed, kes käivad koolis ja tööl. Kui kooli võib häda pärast minemata jätta, siis kaks korda kuus ülemusele vabandamine, et olin lumevangis, muutub ajapikku üsna imelikuks. Mõnel inimesel on olnud ka reaalne oht tööle ilmumata jätmise pärast vallandatud saada. On see siis normaalne?
Meie külas on kogu valla keskmine palk Eesti kõrgeim. Teisisõnu tähendab see ju seda, et maksame kõige rohkem makse, aga ometi istume kõige kauem lumevangis. Ühe korra on see veel välja kannatatav, aga kaks korda kuus kuni kuus päeva lõksus istumine muutub üsna tüütuks, kui mitte öelda, et kurnavaks.
Ja nüüd siis jälle! On jõulud, aga meie istume kahekesi lumevangis ja vahime telekat. Vend pidi tulema Inglismaalt, aga lend tühistati. Ülejäänud ei saanud tulla külla, kuna teed on paksult täis tuisanud. Kaks päeva on tuisanud ning nüüd tuleb veel kolmas päev lisaks lumevangis olla, kuna ilmselgelt ei ilmu siia teid hooldama mitte kedagi.
Nagu juba öeldud, siis mõnel korral võib sellist asja kannatada, aga terve talv? Lihtsalt marru ajab. Varsti pole enam süüagi, telli või helikopter. Ja nii me siin siis elame - täielikus isolatsioonis. Kui Padaorus tuli lumevangis olla ööpäev, siis see pole midagi võrreldes sellega, et meie oleme lumevangis mitu korda kuus ja päris mitu päeva järjest!
