Lugejat häiris liiga kiire teenindus

Olen alati väga rahul toidupoe kiirete teenindajatega. Söögikohtades meeldib mulle ka kiirus, ehkki tore, kui teenindaja ka nalja viskab või mõne sõna juttu räägib. Kellele ikka meeldiks kaua järjekorras passida, meenutab isegi liigselt nõukaaega. Küll aga käis mulle miskipärast hirmus närvidele, kui Tavidi valuutavahetuses mind tuuletõmbekiirusel teenindati.

Valuutavahetused on teadupärast nüüd pärast euro tulekut peaaegu tööta. Kui varem oli Aia tänava Tavidis enamasti ikka väike järjekord ning silma hoidis peal ka turvamees, siis nüüd laiutab teenindussaalis tühjus.

Sisenedes tervitas üks kahest teenindajast mind hüsteerilise reipusega, astusin siis tema juurde.

Istusin maha ja ütlesin, et soovin vahetada Vene rublasid ning ulatasin 50 eurot. Ta küsis, kas mul 25 senti on. Mul polnud. Kiiresti ulatas ta mulle tšeki, kaks tuhat rubla ja soovis head päeva.

Ma jõudsin alles vaevu maha istuda. Ma saan aru, et kiire teenindus on tore asi ja nii edasi, aga järjekorda ju polnud, võiks nagu maha rahuneda. Selline tunne oli, nagu tal oleks minu teenindussaalist väljasaamisega ülimalt kiire.

Ja mismõttes ta ei vahetanud ära kõiki eurosid, vaid jättis paar aurot vahetamata? Nende eest oleks veel umbes 100 rubla saanud. Kas 1000-rublane on Venemaal väikseim kupüür või? Kõik käis nii kiiresti, nagu oleks ta soovinud mulle kiirelt koti pähe tõmmata ja mulle üks-null teha, et ma midagi küsida ei jõuaks ja millestki arugi ei saaks.

Võibolla on asi minus, sest Venemaale sõitmine on minu jaoks suur asi, rahavahetamine harv juhtum. Kõik see on minule eriline. Ja siis ma valin kolmest võimalikust inimtühjast rahavahetuspunktist Tavidi ja nad kohtlevad mind nagu oleksin üks miljonist kliendist. Et võtke oma raha kiiresti-kiiresti ja hakake astuma.

Selline hüsteeriline teeninduskiirus ei sobi mulle. Ma toon neile raha sisse ja neil ei ole minu jaoks kahte minutitki aega. Kui kiire mul ikka saab rahavahetamisega olla? Või kes neil siis seal käivad vene rublasid vahetamas? Mingi mafiossid, keda pidevalt jälitatakse ja taga aetakse, et nad kiiruga valuutavahetusest läbi peavad jooksma?

Jah, oleks ikka tahtnud veidi paar sõna juttu ajada. Et oo, sõidate Venemaale, kui põnev. Ei midagi. Hüsteeriline naeratus, hüsteeriline kiirus, et jumala eest ei tekiks tunnet, et siin- ja sealpool letti istub inimene. Oleks veel, et ma oleks mingi haisev nilbe vanamees, aga ma olen noor naine nagu temagi.

Mis toimub? Isegi Comarketi kassapidaja vaatab inimliku sooja pilguga, kui talle naeratan, Maxima teenindaja on tänulik, kui etiketita kauba hinnasildi saalist ise ära toon, Prisma müüja vahetab paar sõna, kuni mu elukaaslane kaalumata jäänud kaupa läheb hinnasildistama ning Säästumarketi müüja jagab nippe ja kogemusi, kuidas müslit valmistada. Ometi on neil sada korda rohkem kiire kui päev otsa klienti ootaval valuutavahetajal ning keegi neist ei jokuta. Nad teenindavad kiiresti ja asjalikult, aga ei ole seejuures nii paganama masinlikud, ehkki nende üksluine töö neilt justkui muud ei ootakski.

Igal pool suudan ma end ikka inimesena tunda, aga kui keegi nii kiirelt, masinlikult ja inimlikkuseta teenindab, tekib küll tunne, et olen nagu sitajunn, mis haiseb ja mida ei tahaks puudutadagi. Jokutajad ajavad vahel mind küll närvi, kui mul on kiire, kohutavalt närvi, aga see läheb tavaliselt üle ega jää pooleks päevaks häirima nagu masinlik-hüsteeriline palun-võtke-oma-raha-head-aega.

Vabandan, kui kellelegi oma sõnadega liiga tegin, kuid ilmselgelt sattusin ise ka sellest kõigest hüsteeriasse. Võtke rahulikumalt, palun!