Lugejad tööraamatust: tunnistajaks olevaid inimesi on võimatu leida, see siis tähendab, et kirjutan 12 tööaastat tuulde?
"Minu tööalane tegevus algas aastast 1983 ja sellest ajast tean kindlasti, et ei ole enam alles vähemalt 6 asutust. Lisaks ei mäleta enam 2 tööandja firma nime, kuna seal sai väga lühikest aega oldud ning ka need on kadunud tööturult. Kes ja kuidas leiab ülesse kogu info minu staaži kohta? Kui palju selleks võib aega minna ja kust seda infot kõike otsida? Mina seda küll ei tea ja ei ole tava töö kõrvalt ka aega. Ma ei saa aru, kas uus valitsus on võtnud eesmärgiks lihtrahva mõnitamise. „Paneme lollid jooksma, kui pensioni tahavad.“ Minu ettepanek on, et iga inimene annab teada, millal algas tema tööalane tegevus, millal käis koolis, millal sõjaväes. Sotsiaalamet otsigu ise ülejäänud info ülesse. Senikaua saame meie teha oma tööd ja maksta ausalt makse ning loota, et ehk saame ka kunagi pensioni või tuleb veel mõni uus huvitav idee uuel valitsusel, kuidas on võimalik inimeste pealt kokku hoida."
"Mul ei ole tööraamatut juba aastaid. Aga töökohti asutustes, mida samuti ei eksisteeri alates 1988 aastast ja seda üle Eesti laiali. Inimesi, keda tunnistajaks tuua, on võimatu leida! Mis see tähendab siis, et 12 aastat tööaega kirjutan Tsahkna palgaks?"
"Kas riigil kodaniku ees tõesti kohustusi pole? Kust võtab inimene tunnistajad 40 aastat tagasi töötamise kohta, kui enam ettevõtetki ei eksisteeri ja endiste töökaaslastega puudub igasugune side, kui nad eluski enam on? Lihtne on pehmes kabinetis inimesele kohustusi peale panna."
"Hullem lugu on 90ndad, kus aktsiaseltse tekkis ja kadus. Siin võib küll olla, et mingeid dokumente ei säilitatud, ei korrastatud ja arhiividesse ei antud. Kui tööraamatut või töölepinguid endal alles ei ole, soovitan küll uurida, kas asutuse arhiiv on kusagil hoiul. Kui ei ole, siis ehk on töökaaslased elus-terved ja saavad töötatud aega tõendama tulla. Mõttetu on süüdistada sotsiaalkindlustusametit või sealtöötajaid, sest selles, et enne 1999. aastat ettevõtted ei maksnud isikustatud makse, ei ole nemad süüdi. Samuti ei vastuta nemad arhiivimaterjalide säilimise eest ja ega neil ei ole kusagilt võtta andmeid, mida olemas ei ole. Ma ei saa aru neist inimestest, kes oma tööraamatud ära viskasid. Mitte kunagi, mitte kusagil ei öeldud, et enam pole tööraamatuid vaja. 1999. aastal kadus ära kohustus edaspidi tööraamatuid pidada/välja anda, kuna tekkis elektrooniline süsteem, kuid sellest, et eelneva staaži tõendamiseks on dokument siiski vajalik, räägiti palju."
"Võiks anda soovitusi, millisest arhiivist otsinguid alustada. On ju teada, kuhu ettevõtted oma arhiivid üle andsid (pidid andma). Tean ettevõtet, kus vanad töölepingud lihtsalt visati minema, ettevõtet ennast ka enam pole."
"Prohmakas on kasvõi see, et andmeid ei kogutud siis, kui seda lihtne teha oli. Tööraamatud valdavalt tööandjate käes või äsja inimeste kätte antud. Nüüd, kui n-aastat on räägitud tööraamatu mittevajalikkusest, tekitatakse mõttetut "tööd" juurde väga suurele hulgale inimestele. Mõtle, mis see aeg praegu maksab, mis selle jama peale kulutatakse. Seda oleks saanud suuresti vältida."
"Enamusel tööraamatud minema visatud, nagu muud vene dokumendid, passid sõjaväepiletid jne. Kunagi öeldi, et need tarbetud, säh sulle Eesti riiki. Pensionäre saab jälle koorida. E-riigi internet levib ainult Tallinnas, Peipsi ääres ja Lõuna-Eestis on see õnne mäng. Kas inimest annab ikka otsida endisi töökaaslasi,´kes surnud, kes välismaal. Peaasi, et riik ei pea maksma. Mõtle, kui suur on kokkuhoid, hakkad 300 euro asemel 150 eurot saama."
