Lugejad: täiskasvanud tehku oma tervisega, mida tahavad, laste ülekaalulisusega peab aga tegelema!
WHO prognoosi järgi on ülekaalulisi Eestis 2025. aastaks juba 62%. "Viimase kümne aasta trend näitab, et kõik need tegevused – inimeste teadlikkuse tõstmine, kampaaniad, regulatsioonid – ei ole seda trendi kahjuks pidurdanud," märkis sotsiaalministeeriumi asekantsler Ivi Normet Eesti Päevalehele. Mida arvavad sellest teemast lugejad? Valik mõtteid on alljärgnevad.
"Asi selles, et e-ainevabadesse, säilitusainevabadesse ja muudesse toiduainetesse topitakse mingit sodi, mis ainevahetuse pekki keerab. Inimesed ostavad igasugust kräppi, sest neil ei ole lihtsalt raha kvaliteetse toidu jaoks. Ja jälle hakatakse karistama neid inimesi, kel niigi raha napib - selge ju, et suhkrumaks kergitab kõikide toidukaupade hindu, eriti meie teadlaste poolt hinnatud süsivesikupommide leiva-saia oma. Miks mitte alustada toidukaupade käibemaksu langetamisest, madalamad hinnad, inimestel on poes suurem valik, mida teatud summa eest osta. Eestis ei ole ükski kaupmees vist kunagi hindu langetanud."
"Peab siis inimesi kogu aeg mingite maksudega koormama? Kas täiskasvanud inimene ise ei suuda oma tervise ja väljanägemise pärast "hea" seista? Kogu aeg peab keegi lasteaia kasvatajat mängima. Kellel endal oidu napib, neid ei aita ka magusa ja veel teab mis maks tervist/vormi saavutada."
"Viga pole ainult laiskuses, vaid ka mugavuses. Üheks asjaks on kindlasti ka liikumispuudus, mida "harjutatakse" laste seas juba väiksest saati. Auto - kui vähegi saab, siis kõikjale ikka trepist treppi. Laps õpib seda kui nähtust, et nii peabki polema ja kui suureks saab, elabki ainult autos. Samas pole pea kuskil Tallinnas või Tartus linna piires bussipeatuski kaugemal kui kilomeeter. Võiks ikka mingit autokasutamist piirav meede olla ja mida tihedam linn ja rohkem ühistransporti, seda kallim võiks auto pidamine olla. Samas kui kuskil metsatuka taga elades ei muutuks praegusega midagi. Vältimaks skeemitamist, oleks auto omamine seotud tegeliku elukohaga."
"Nelja normkaalus lapse vanemana võin öelda, et alustama peaks ikkagi lastest ja tervisliku toiduvaliku kujundamisest varasest east peale.
1. Joogiks olgu vesi;
2. krõpsu-kommi jm. kräppi süüakse maksimaalselt ühel päeval nädalas;
3. vanematega koos sportimine-matkamine olgu reegel;
4. ka kodutoitu on võimalik maitsvalt ja tervislikult valmistada, ei pea 24/7 ketšupiga ülevalatud makaronidest toituma."
"Siiski näeksin osa vastutust ka tootjatel lasuvat ja pooldan magusate karastusjookide maksustamist ning saadud raha suunamist laste terviseedendamisse. Täiskasvanud tehku oma tervisega, mis tahavad, kuid kuni nad laste tervise eest otsustavad, peab tervislikke valikuid kuidagi suunama. Ilmselt oleks mõistlik toetada laste sporditegevust ja pakkuda nõustamist ülekaalulistele lastele."
"Olen jälginud pisut seda toitumist. Oma töö juures näen seda, kuidas mõni laadib lõuna pausi ajal enda taldriku saiakesi täis,aga kehalt on kondibugett. Mõni dieeditab mis kole, aga rasv lodiseb igast küljest, seega pole alati kalorid see kurja juur. Oma eluviisid tuleb tasakaalustada ja oma keha armastama hakata. Elame pideva stressi ja probleemide keskel ja see tihti halvab inimesed kuidagi ära. Mind ennast peetakse vahel lausa mõtlematuks, naiivseks, sest üritan elada stressivabalt ja lihtsalt lülitan välja asjadest, mis minu arvates käivad mul üle jõu või kus ma midagi teha ei saa. Enamus inimestel pole kindlustunnet ja nende mõttemaailm elab tihti nagu see oleks tema viimane päev siin elus. Midagi tuleb hankida, midagi tuleb veel kiiresti ära teha ja unustatakse elu nautimine lihtsatest asjadest ära."
"Esmalt ehk aitaks see, kui spordiklubid oleks võimalik odavamalt või täitsa tasuta külastada. 60-70 eurot on päris palju välja käia. Ülekaal ja madal palk on tihti võrdluses ja normaalkaalus inimesed võiksid majandusele selle raha tänu vähenevale arstiabi kuludele ja tootlikkuse tõusule tagasi tuua."
"Liiga mugavaks on inimeste elu läinud: pesu peseb masin, nõusid peseb masin, ühest punktist teise viib masin, kodus on keskküte, poes müüakse poolfabrikaate jne. Veel 30 aastat tagasi polnud meie peres pesumasinat (jah, paljudes peredes siiski juba oli), nõudepesumasinast polnud me keegi kuulnudki, auto oli paljude perede jaoks luksus mitte tarbeese, enamasti liiguti ühistranspordiga ja jala, puude lõhkumine ja tuppa tassimine oli paljude perede tavaline töö, söök tuli algusest lõpuni ise valmis teha, sest poes polnud mingeid valmistoite, mida soojendada, paljudel oli peenramaa jne. Lastel polnud mingeid elektroonikavidinaid, mis nad liikumatult enda külge oleksid köitnud, lapsed möllasid õues pea iga ilmaga. Ei, ma ei igatse seda aega tagasi, aga mu jutu mõte on see, et kogu selle mugavuse juures, mis tänapäeval olemas on, peaksid inimesed ennast lihtsalt palju rohkem liigutama. Me ei märganudki, kui palju me varematel aegadel tegelikult liikusime, sest need kõik olid igapäevatööd, mis tuli ära teha. Oli ka tollal paksukesi, aga ei mäleta küll, et ülekaalulisus oleks nii suur probleem olnud, eriti veel laste seas."
