„Mäletan oma baka-ajast, et lävend tekitas ülikoolist mingi kombinaadi ja paljud õpilased olid suisa tigedad kui õppejõud palus iseseisvat tööd teha. Kaasamõtlemine seminarides on täiesti null. Olen ise nüüd magistrantuuri lõpetamas, tegelen enesetäiendamise jms. Kuna sihtmärk on Ameerika, siis peab ütlema, et Euroopa bakalaureus naerdakse seal lihtsalt välja, kuid magistri oskustega võib seal nii mõndagi korda saata,“ arvas r.

Kõrvaltpilgu arvates on kõrgharidus devalveerunud paratamatult ja jäädavalt. „Kuid põhjused, nagu aru saan, on rahalised - pole raha palka maksta õppejõududele, juhendajatele jne. Sellest tulenevalt on langenud motivatsioon üliõpilastega tegelda. Seda enam, et ülikooli pääseb ka neid, kes vene ajal poleks ka etteütlust hindele "3" suutnud sooritada. Kõrgkooli diplomit tundub olevat kolm korda lihtsam saada kui keskkooli lõputunnistust, milleks tuleb täna veel ikka tõsist vaeva näha,“ kirjutas kõrvaltpilk.

Sama meelt oli ka Priit-Vidrik. „Tuleb kahetsusega nentida, et kõrgharidus on küll devalveerunud. Olen õppinud ülikoolis kokku 11 aastat ja omandanud selle ajaga kaks bakalaureuse- ja kaks magistrikraadi. Mis on selle aja jooksul muutunud? Ilmselgelt on ülikool kasvatanud õppijate arvu ja seeläbi on paratamatult kannatanud õppe kvaliteet. Mida aeg edasi, seda raskem on saada õppejõudude jutule ja küsida neilt, kui midagi on segaseks jäänud. Lihtsalt neil pole aega, et selle massiga toime tulla. Isiklik kontakt õppejõududega on olematu. Õppejõududes pole ammu enam sellist kaasakiskuvat ja inspireerivat fanatismi ja - kurb küll - paljud õppejõud lihtsalt ei oska oma ainet õpetada, inimesi inspireerida ja kaasa mõtlema panna. Milleks meile sellised õppejõud? Aga selge see, et ega õppejõudude palgad kutsugi ülikooli neid, kel sära silmades. Need inimesed suunduvad mujale. Mis on lahendus? Vähem üliõpilasi ja/või siis rohkem ja paremini tasustatud õppejõudusid, kellel on ette näidata nii teadussaavutusi, kui ka oskus oma ainet edasi anda. Sellele viimasele pööratakse ülikoolides minu arvates kuidagi liialt vähe rõhku. Õppematerjalid jätavad samuti soovida. Õieti polegi teisi ja need, mis on, ei kannata tihtipeale kriitikat,“ kurjustas Priit-Vidrik .

„Seni, kuni kõrghariduseks peetakse ka rakenduslikku kõrgharidust ja bakalaureusetööst piisab, et enda haridustase kõrgemaks nimetada, ei saa me küll rääkida kõrghariduse tasemest ja raskest kättesaadavusest. Paraku viivad selliselt kusagilt kutsehariduskeskusest või kassikoolist oma kõrgema hariduse saajad alla ka Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli lõpetanute maine. Kõrgkool peaks olema valdavalt riiklikku tellimust täitev ja õppijale enamasti tasuta. Nii suureneks konkurss ja paraneks ka tase. Oma raha eest võib ju õppida mida tahes ja kus tahes, vastavalt oma võimetele, aga miks peab lõpetaja saama sel juhul just kõrghariduse paberi? Ei saa kassikoolist haridust, aga ehk saab harituse ja lõpuks otsustab ikka tööandja,“ pakkus kommentaariumis Jooga.

„Asi on pigem riiklikus süsteemis ja algab juba keskkoolist. Kuna koole hinnatakse riigieksamite tulemuste järgi, on nad huvitatud võimalikult heast resultaadist ja kui õpilane ise ei oska, aitavad teda eksamil õpetajad. Niimoodi saadud hinnetega astutakse ülikooli ja kuna filtrit objektiivsete eksamite näol vahel ei ole, saadakse ka sisse. Sissesaamisest on jälle kõik huvitatud, keskkoolilõpetanu tahab saada üliõpilaseks, kõrgkool tahab uut nime üliõpilaste nimekirja, mille alusel riik pearaha maksab. Pearaha tingib ka selle, et see, kes füüsiliselt eksamile viitsib tulla, peab ka positiivse tulemuse saama, muidu kaotaks Ülikool pearaha. Kui niimoodi läbiveetud üliõpilane jõuab lõpukursustele, hakatakse rääkima moraalist - kuidas me saame teda eksmatrikuleerida, see oleks ju vaese õppuri suhtes ebaaus. Ja nii ta lõpetabki, 4-5 aastat kõrgkooli seinte vahel viibimist lolli ei riku. Ülikool on teinud absoluutselt kõik tagamaks üliõpilastele võimaluse kool formaalselt lõpetada, üliõpilasel on õigused, õppejõul kohustused. Kõik kokku on tekitanud olukorra, et üliõpilastesse suhtutakse kui finantsallikasse - see kes tahab, omab kõiki võimalusi õppimiseks, see kes ei taha, loksub lihtsalt kaasa ja annab oma panuse pearaha näol Ülikooli finantseerimisse. Ja kuna Ülikool on kõrge eetika ja moraaliga, siis sellist loksujat mitte ei eksmatrikuleerita viimasel kursusel, kui ta on finantseerimises osalemise juba lõpetanud, vaid antakse tänutäheks diplom. Birute Klaas ei tohiks väga üllatunud olla, tema on üks TÜ poliitika kujundajatest ja peab olema väga hästi teadlik selle poliitika tulemusel produtseeritavast rumalusest. Õppida viitsivate üliõpilaste ja maksumaksjate suhtes on selline poliitika muidugi ebaaus, aga moraali ja raha vahel valides valib (kõrg)kool reeglina viimase,“ arvas asjaline.