Lugejad kummalisest viisakuskampaaniast: tered võhivõõrastelt matkarajal ja aplaus ainsale lapsele, kes jõulupaki eest tänas

Sel nädalal algas Eesti Kultuuri Koda käivitamisel üleriigilise liikumise „Ütle tere!“, et kutsuda Eesti inimesi üles üksteisele rõõmsalt tere ütlema ja kaasinimeste suhtes hoolivamad olema. Meie lugejad peavad kampaaniat imelikuks väljendiks sellist asja meelde tuletada. Inimeste kogemused aga räägivad enda eest. Tere öeldakse pigem vähem, kui rohkem.

"Andke andeks, kuid mulle tundub see pseudoprobleemina ja on siiski individuaalne ehk kasvatuse küsimus. Alati oli, on ja jääb tilk tõrva igasse meepotti, sest 100% kõikidest inimestest (k.a oma vanemad) mitte kunagi siiski "aadlimehi" ei tee - pinguta, kuidas tahad. Kuid üldine mentaliteet on siiski pigem teretav, kui mitte. Ei kujuta hästi ette (vähemat mina pole kohanud), et näiteks (era)majade naabrid üksteist ei tervitaks või korralikus kortermajas aastaid koos elanud inimesed trepikojas üksteisest sõnatult mööduksid. Teisalt pole ma Lasnamäe kombinaatpaneelikate trepikodades kolanud."

"Eks ta sinnapole kisub, et mis see tühi tere maksab. Minu lapsepõlvekandis teretavad kõik lapsed vanemaid inimesi, ega vanadki vastamata jätnud. Linnas jookseb naabrimühkam su uksel jalust ja ei mõhkug, kui teda teretad ja uurid, miks tuli takus. Sama tont käratas trepil suitsu tehes naabrinaisele peale teretust,et mis vahid, midagi on puudu või. Sellisele tuleks pisut kombeid õpetada, aga siis tuleb vististi juba korrakaitsega pistmist teha."

Esimene kummaline tere tehti mulle RMK matkarajal. Sattusin sinna pooljuhuslikult ja kombeid ei teadnud. Hiljem mõtlesin tükk aega, et kus ma siis seda inimest (teretajat) enne kohanud olen? Pärast tabasin ära, et teretavad täiesti võhivõõrad. Alguses oli ikka päris kummastav.
Teine huvitav koht oli venekeelne ettevõte, kus töötasin. Nemad annavad omavahel pidevalt terekätt, olenemata sellest, et alles eelmisel päeval teineteist nähti. Eestlased annavad terekäe küll, aga pikema lahusoleku järel."

"Lausa imelikke kampaaniaid mõeldakse välja. Tegelikult on igasugune viisakas käitumine, ka tervitamine, koduse kasvatuse ja eeskuju küsimus. Kuidas saab olla tervitamine ebamugav? Loomulikult tervitatakse maal kõiki inimesi, linnas neid, kes elavad samas majas, bussipeatustes lähemal seisvaid, sisenemisel ametiasutusse, poodi, arsti juurde, kooli, klassi, spordisaali jms. Reeglina ütleb tere siseneja ja kui ei ütle, siis vastupidi, noorem tervitab vanemaid jne. Vanemale põlvkonnale õpetati selline käitumine juba väikelapseeas selgeks. Milles nüüd asi? Praegune kampaania on pehmelt öeldes kummaline."

"Olen üles kasvanud Tallinnas piirkonnas, kus kõik tundsid teineteist ja teretamine oli iseenesestmõistetav. Kui vahel lapsena ununes, teadis ema seda lähema tunni jooksul. Tollal tundus see tüütu, aga tagantjärele tean, et see liitis kogukonna kokku. Kolides hiljem kortermajja (uus hoone), teretan ka seal valimatult kõiki. Õpetasin ka oma lapsi, et oma majas tuleb ütelda kõigile tere. Selle tulemusena tean pea kõiki maja elanikke vähemalt nägupidi ja olen enamusega mõne sõnagi vahetanud. Usun, et see muudab elu pisut turvalisemaks. Kampaania korras tere ütlemine on nõme, see peab ikka kasvatusest ja kodust tulema."

"Sain šoki 5-6-aastaste laste jõulupeol, kus 26-st lapsest ainult üks tänas, aga teised krabasid sõnalausumata paki ja vudisid istuma. Kasvatajate ja jõuluvana meelest oli kõik ok, nad ei saanud arugi, et midagi väga valesti oli. Mina pealtvaatajana piinlesin soovist öelda, et kuhu elementaarne viisakus ja tänamine jääb. Ainukesele tänajale vanemad lausa aplodeerisid. Nonsenss!"

Mida sina tere-kampaaniast arvad? Millal ja kus sina tõelise viisakuse osalises sattusid? Jaga oma lugu ja mõtteid aadressil [e-mail] või kommentaariumis!