Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Lugejad: kui kodus on võõrad inimesed, kes noorest midagi ei pea, teda ei tunne, kus kohast see laps siis peab vaimset tuge otsima?

 (1)
Lugejad: kui kodus on võõrad inimesed, kes noorest midagi ei pea, teda ei tunne, kus kohast see laps siis peab vaimset tuge otsima?
Lugejate enim mainitud põhjused, miks lapsed depressiooni langevad

Eile kirjutas Eesti Päevaleht, et Eesti lapsed tarvitavad raviks üha rohkem antidepressante ja rahusteid. Korralikku ülevaadet depressiooni esinemisest lastel ei ole Eestis aga tehtud. Riik ei tea ka täpselt, kui palju on noortega tegelevaid tugispetsialiste. Delfi lugejad jagasid selle kohta oma arvamust, mõtteid ja kogemusi.

"Meeletud antidepressandid lastele, millega kaasneb silmade sära ja rõõmsameelsuse, lapsemeelsete mängude ja fantaasia kadumine. Aju närbub juba lapsepõlves. Tulemuseks on käsualused ja käsutäitjad robotid, kellelt on võetud oma maailm ja mõtlemine."

"Küsisin 17-aastaselt tütarlapse käest, et mis kell ta küll ärkama peab, kui koolist teises linna otsas elab. Tüdruk vastas nii muuseas, et võtab õhtul unerohtu, et 5.20 ärgata ja hommikul antidepressanti, et vastu pidada. Kõik võtavad! Ehmatasin! Ma ei kujuta ette, kuidas sellised noored vastu peavad, kui ükskord omal pere ja eluraskused käes. Ei ole nad kindlasti meie pensionisambad, kui 17-aastaselt nii läbi juba, kahju lapsest!"

"Kindlasti üheks suureks probleemiks on väga tihe õppekava. Iga päev minnakse uue teemaga edasi, kes selgeks ei saa, see ei saa ja jääb lünk sisse. Koolist tulles tahavad lapsed trennides käia ja pärast kooli tahetakse ka sõpradega aega veeta, aga kodus antakse nii palju õppida, et lastel pole enda jaoks aega ja lihtsalt ei pea vaimsele pingele vastu. See on uskumatu lihtsalt, milliseks on õppeprogramm viimaste aastatega muutunud. Teine probleem on see, et vanemad on pikalt tööl. Väga paljudes kohtades on graafiku alusel töö, vahetused on pikad. Hommikul läheb lapsevanem tööle, aga koju jõuab alles siis, kui lapsed juba magavad. Kui mõelda sellele, et kui paljud peavad pühade ajalgi pikalt tööl olema, siis ilmselgelt lapsed on õnnetud, kui vanem jõulude ajal on 12 tundi tööl. Suvel on lastel vaheaeg, aga vanavanemate juures olla ei ole võimalik, sest ka nemad peavad tööl käima, vanemad jällegi tööl ja jääbki väga vähe koosveetmise võimalusi. Tänapäeval on täiskasvanutelgi suured pinged ja mured, et lapse muresid ei panda tähelegi. Tänapäeva tempo on nii kiire, et raske on tervet peret isegi õhtul õhtusöögilaua taha saada."

Seotud lood:

"Depressiooni ja ravimiteni ei tohiks asju kunagi lastagi, tegutseda tuleb varem. Katkist hinge on tihti keeruline aidata. Kõik algab inimese kõrvade vahelt ehk kui palju negatiivsust me laseme endasse koguneda või kui hästi oskame halvast üle saada, oma mõtetega toime tulla. Noorte sotsiaalsete oskuste arendamine on ülioluline. "Positiivne psühholoogia" kui omaette teadus tuleb õppeprogrammidesse sisse kirjutada läbivalt igal tasemel – lasteaed, algklass, põhikool ja gümnaasium. Oluline on mitte jätta viimasele minutile, et oleks aega asjad enda jaoks selgeks mõelda enne edasiste tähtsate valikute langetamist. Ei piisa ühest loengust, aine olgu programmis terve semester. Rääkimine on oluline - mida rohkem harjuvad noored oma mõtteid väljendama erinevatel teemadel, asju koos arutama ja vastuseid leidma, seda parem. Samuti peab õpilane vajadusel saama eraldi nõustamist. Paha ei teeks ka lastevanematele koosolekul üks samateemaline loeng pidada, materjali ja kirjandust soovitada."

"Lapsevanematel on lastega suhtlemiseks, nende sõna otseses mõttes tundma õppimiseks ainult see vähene aeg, mis iseenese tööst ja isiklikust elust üle jääb. Just sedapidi, mitte et iseenese vajadusel tuleks mõneks aastaks (mitte kogu eluks, sest nende aastatega õpetadki last ise olema ja kaela kandma ka raskemates oludes) edasi lükata või piirata. See on ju karjuv füüsiline vägivald. Pigem viime lapse kiiresti lasteaeda, sealt edasi kooli ja siis ootame, et nemad seal kuskil teeksid ära selle töö, mille jaoks vanematel pole tahtmist. Mitte aega, sest hea tahtmise korral leiaks aja ikka, aga tahtmine ei ole piisav. Pubekaiga on niigi periood, kus lained löövad üle pea ja täiskasvanud on lollid. Kui kodus on ka mingid võõrad inimesed, kes sinust midagi ei pea, sind isegi ei tunne, kus kohast see laps siis peab vaimset tuge otsima? Tablettidest."

"Kooli õppeaasta tuleks 175 päeva asemel muuta 150 peale. Algkooli lapsed võiksid käia koolis maini. Ilus ja mõnus kevad võiks olla sportimiseks, loodusega tutvumiseks, õppematkadeks. 5-9 klass võiks poolest maist vabaks saada. Õppetöö peaks olema tunnis nii intensiivne, et kodutööd ei anta, õpetaja ongi selleks, et õpetada. Peale kooli on huviala, trennide ja puhkamise aeg. Kui tööinimesena me ei eelda, et peale tööd teeksime veel kodus tööd edasi, miks siis laps. Hetkel on lapsed nii väsinud, et koolitunnid ongi tukkumiseks, sest õhtune õppimine ja kohustusliku kirjanduse lugemine lõppeb südaöö paiku. Koolipäev võiks alata kell 9.00, et laps saaks ärgata koos loomuliku valgusega. Meil pole seda psühholoogide armeed vaja, väga lihtsad nipid - õppekava tuleks teha mõistlik, võtta välja kõik see pahn, mida peab lihtsalt pähe tuupima ja mis on seal nn aegade algusest olnud, siis saab kooliaasta-ja päeva lühemaks, välistada kodune õppimine (v.a sõnad ja raamatute lugemine), suurendada füüsilise liikumise, looduse vaatlemise maht ja kõik on okei."

"Võtsin oma lapse eliitkoolist ära, et silmad taas särama saada, muuhulgas ka endal ja abikaasal. Praegu on ta tavalises koolis ja oh "üllatust", jõutakse trennis käia ja samas kui laste õppeedukust, haritust ja silmaringi vaadata, siis see ei ole sugugi kasinam kui eelmises koolis."

"Tegin hiljuti natuke koolipsühholoogi tööd, kuna mul paber selle jaoks olemas. Aasta jooksul kuulsin ma ühte väga selget probleemi. Vanemad tahavad, et ma nende lapsi "parandaksin", aga nemad ise? "Te ju ekspert" nagu üks mulle käratas. Lapsed aga räägivad, kuidas vanemad kodus on väsinud ja vahivad telekat. "Hiljem räägime" ja "pärast saadet" on suhteliselt levinud. Pole vaja mingit armeed. On vaja vanemaid, kes oma lapsega suhtleks. Lihtsustatult öeldes: laps ei ole kurb, sest ta ei saa psühholoogiga rääkida, on kurb, sest ei saa ema/isaga rääkida."

"Lastega tuleb rääkida ja neid kallistada, mitte neid aifõunidega ära osta. Muidu toovad vanadekottu kah uue aifõuni ja ütlevad, et jou memm, järgmiseks olümpiaks toon uue."