Lugejad kinnisvaraturust äärealadel: kunagine krundiost 40 000 euro eest, müügihinnaks oli nüüd vaid 8000 eurot
Tänane Päevaleht kirjutab, et Eestis kinnisvaraturul on hinnad laes Tartu ja Tallinnas, aga ääremaadel on tehinguid võimatu teha. Ostjaid pole või tuleb korter ära anda oma hinnast mitu korda madalamalt. Lugejad jagavad oma kogemusi kinnisvara ostutega.
"Ostsin pojale buumi ajal krundi 40 km Tallinnast ja maksin 40 000 eurot (600 000 krooni). Pidi hakkama sinna ehitama, aga läks teisiti, ta ei saanud ehitada. Nüüd sai poeg selle krundi eest 8 tuhat eurot - ikka väga suur kukkumine."
"Sai endale ka korter ostetud 2006 aastal, kuna perele tekkis lisa ja töökoht oli ka samal ajal läheduses. Aastaid elasime korteris, kuni tekkis samasse kohta maja pakkumine ning otsustasime perega maja kasuks ja korter läks müüki. Korterit oleme üritanud müüa juba mingi viis aastat nii maaklerite kaudu kui ka ise ning kõik eeldused kiireks müügiks oleks nagu olemas - lasteaed, pood, kool, bussipeatus on kõik käe ja jala juures max 50 m, aga näed võtta näpust, ei lähe see müük kergelt. Korter ise asub Pärnu mnt kõrval ja Tallinna kesklinna on täpselt 50 km."
"Ma saan rääkida, mida pakutakse, sest siiani pole olnud nõus müüma. Vana maja, aga soojustatud, katus vahetatud, seest veel remont ripakil. Krunt üle 25 ha, sellest 22 raiumata hooldatud kohe raievanusesse jõudvat metsa, pool kilomeetrit korraliku jõe, mitte mingi oja, kallast, täielik privaatsus, hea ligipääs, asfaldile 1 km, ja seda 1 km nimetatakse riigimaanteeks. Katusealust pinda koos kõigi kuuride-abihoonetega üle 300 ruutmeetri. Tallinn jääb 120 km kaugusele. Senini on enim pakutud 240 000. Ja te räägite, et kolkas asjad ei maksa midagi. Suhtumine on vale. Maal ei saa elada keset metsa korteris. Maal tuleb elada nii, et eladki maaelu, oled sõltumatu peremees. Siis on maaelu, aga mitte see, et iga hommiku kihutad maalt varavalges linna palgatööle ja õhtul hilja jõuad koju magama, et jälle enne päikest minema tormata. Niisugused inimesed peavad jah linna kolima."
"Eelmisel aastal ostsin Tallinnast 85 km kaugusele maja ning tänu masu-järgsele seisule sain maja odavalt kätte. Pangalaen neljaks aastaks. Köömes! Kaks aastat veel Tallinna tööle käia ja siis pensionile. Jah! Kolisin vahetult enne pensioni (50-aastaseks saamist) maale. Ma ei kujutaks Tallinnas kivimüüride vahel seda elu ette. Konuta nagu sooda linna korteris. Maal oma aias tegevust küllaga. Ka on lihtsam kodujahtkonna jahimaadele jahile sõita. Elu nagu lill!"
"Maakleril ei ole nagu põhjust väga valetada, kui ta ise on nõus konkreetse objekti ka müüki võtma. Tema ei saa ju mingit kasu enne, kui objekt on müüdud. Kui ütleb, et 40000 eurot on reaalne, kuid tegelikult müüki pannes ja aasta müügis olles selgub, et 15000 eurot, siis mis kasu see maakler saab, kui omanik ütleb, et ma ei müü? Põhiline argument maakleril on see, et looduskaunis kohas elamiskõlbulikke maamaju mõistliku hinnaga lihtsalt ei ole. Kui näiteks Tartu inimene otsib maamaja kuni 50 km kaugusele Tartust ja kuni 50000 eurot maksavas hinnaklassis, siis palju on küll oluliselt odavamaid, kuid sinna on vaja panna raha roppu moodi sisse, enne kui on asi kasutuskõlbulik. Kui isegi katus on peal, siis puudu on tavaliselt toimiv veevarustus, küttekolded, pesemisvõimalused, elekter, kanalisatsioon jms. Ehk siis inimene võib mõelda, et parem maksan selle 40000 eurot, kui koht meeldib ja hakkan kohe näiteks suvilana kasutama, mitte ei osta 10000-15000 maja, kuhu on vaja algatuseks kohe vähemalt 20000-30000 eurot sisse panna."
