"Jutt, millest autor räägib on täiesti tõsi, aga ei kehti ainult meeste kohta. Pigem on see kadunud viisakus või hoolimatus meie ühiskonnas, meie inimestes. Kui minu taga tuleb ükskõik kes, kas mees, naine, laps, vanake - siis ma ei lase talle ust vastu nägu kukkuda. Lasen lapsel enne bussi/trammi/trolli minna, kui ise sinna lähen. Lugedes parastavaid kommentaare a´la et saite naised, mis tahtsite - see paneb õlgu kehitama. Naine - see on pool inimkonnast ja mees - teine pool. Elu näitab, et naised kasvatavad suureks nii naisi kui mehi, sest mehed kipuvad rohkem kasvatusküsimustest eemale hoiduma. Ilmselt ka sel teemal kommenteerijaid on kasvatanud naised, sest neil pole head ja turvalist mehelikku eeskuju."

"Mõtlesin enda kogemuste peale. Praktiliselt iga päev tehakse mõnes kohas liikudes uks lahti või lastakse lifti esimesena siseneda. Seda teevad nii 30-aastased kui ka küpsemas eas härrad. Ma natuke üllatun ka, et tegelikult ju pole vaja mind erikohelda ning tähelepanu keskpunkti panna, aga meeldiv on ikka. Naistele tegelikult meeldib, kui neid märgatakse. Selline pisiasi võib väga positiivselt mõjuda. Kuna minu isa on klassikaline härrasmees, kes aitab daamile ka mantli selga, siis minu jaoks on sellised žestid väga armsad ja kui keegi võõras tähelepanu pöörab, siis tänan alati viisakalt. Vastastikune viisakus on hooliva ühiskonna alus."

"Vana tõde: viisakus ei maksa midagi, aga võib tuua palju sisse. Küsimus ei ole ju ainult meeste käitumisest naistesse. Küsimus on ka meeste ja naiste suhtumises vanuritesse. Liigun keppi kasutades ja harva on juhtumeid, kus noor mees või naine lükkab ukse lahti või laseb sind esimesena uksest välja. Kunagi oli komme, et väljujatel on eesõigus. Kas te olete märganud seda nüüdisajal? Rääkimata parkimisplatsidel toimuvast, kus peaks nagu kehtima parema käe reegel. Kuid ei arvestata, et tagurdaja ei näe, kes auto tuleb või ei, aga see auto tuleb niisuguse hooga, et ainult kõigevägevam võib kokkupõrke ära hoida. Ometi on ju näha, et keegi, kel vaateväli kõrvalseisva suure auto tõttu olematu, on hädas. Rääkimata jalakäijatest, kes nähes, kuidas tagurdav auto on "pimetsoonis" ka veel ette astuvad. Näiteks ema väikese lapsega, kes tagurdada üritava auto taha seisma jäi, et jäätisepaberit eemaldada. Niisiis, ükskõiksus kõigi suhtes - mina-mina-mina! Ja selle kohta öelgem: matsikari oleme."