"Ei mõista seda kisa. Nad teevad seda tööd ju ainult suvepuhkusel, pealegi noored inimesed. 90ndatel oli see täiesti tavapärane, et töötasime vähemalt 250 tundi kuus, jalad oli vaja ju alla saada, ega 40-tunnise töönädalaga haljale oksale ei jõua üheski riigis. Noored, kui teil ikka tööd on, siis andke minna, hiljem tuleb juba pere ja muud kohustused ja pole enam aega rabada," annab üks lugeja nõu.

"Ei saa aru, kus siin mingi eriline terviserisk? Kui oli uudis sellest, et üks noormees sõitis oma sõiduautoga suurele masinale ette, siis kommentaariumis oli kah kurb jutt, et hirmus raske seal töötada. Et nad peavad ärkama mõnikord kell 6 hommikul ja magama saavad alles kell 23. Mul hakkas selle peale sees keerama - Eestis on hulga pikemad tööpäevad tavalistel pere-emadel, kes sageli madala palgaga töötavad sedasi igapäevaselt läbi aastakümnete, selle kõrvalt kasvatavad ka lapsed suureks. Kas nendest lastest tõesti ongi kasvatatud siidikäpakesed, kes ei suuda paar kuudki raamatupakki kanda ukselt uksele! Mu vanavanemad tegid rasket talutööd väga kõrge vanuseni ja suvekuudel ei maganud nad kohe kindlasti kella 23st hommikul 6ni, lehm tahtis hulga varem lüpsmist ja hein tegemist, muud talutööd lisaks. Arstemööda nad ei käinud ja aeg sai neil otsa üle 90 aasta vanustena. Jah, kuid ega nad muidugi ei elanud ka tänapäeva noorte ööelu - pidu peo otsa jms. Mitte keegi ei hoia neid noori seal lombi taga vägisi kinni ja ei sunni raamatuid müüma, sinna minek ei ole kellelegi olnud sunniviisiline ja naiivne oleks arvata, et nad ei teadnud, missugune tööpäev hakkab olema! Ja kui ei teadnudki, siis oma vaimselt arengult ei olekski nad sobinud millekski muuks, kohe kindlasti mitte tudengiteks. Tegu ikkagi täiskasvanud inimestega juba!" teatab teine.

"Eestis tehti veel 40 aastat tagasi suviti maal tööd seni kuni valgus ja jaks lubas. Tehti heina, lõigati vilja, koristati peeti ja kaalikat. Kas just 90 tundi nädalas tuli, aga sinnakanti küll. Ei surnud ükski noor selle kätte ära. Põllumajanduslikud hooajatööd olid karm värk," teab üks lugeja rääkida.

"Mitte töötegemine vaid inimese töö eest kaitsmine on meie probleem. Kui kõigi kaitsjate kiuste mõni teeb tööd, siis kisa taevani. Kaitsjad ise pole tegelikust tööst undki näinud, aga seda rohkem võtavad sõna. Terve elu olen rasket tööd teinud ilma tunde lugemata, küll oli manitsejaid - tapad end ära - ei tapnud, teen siiani, aga manitsejatest nahahoidjad on kõik kärvand, nii et tehke julgesti, kui on tööd. See teeb ainult tugevamaks ja rikkamaks ka," soovitab teine.

Minu lähisugulane müüb ka esimest suve Ameerikas raamatuid. Artiklis räägitud jutt on jumala õige. Hommikul 6 ajal lahkuvad kodust ja õhtul 10 ajal saabuvad - nii 6 päeva nädalas. Kui oled lepingule alla kirjutanud, ei saa valida, et ma nii ei tee. Töötad just sellise pingega või tuled ära koju. Ise nad endale sellise töö on valinud ja suurem osa on selle kogemuse üle tänulikud. Ega asjata ei öelda, et kes kasvõi ühe suve USA-s raamatumüüjana töötanud on, lööb igas olukorras läbi. Ja muide, vähemalt sealne lõunaosariiklane pidi olema väga sõbralik selliste raamatumüüjate vastu," teab üks kodanik rääkida.