Alati leidub asju, mida saab parandada. Siinkohal tuletaksin kõigile meelde tuntud vanasõna: "Kus viga näed laita, seal tule ja aita!"

Selle ütlemise juurest tahaksingi pöörduda teema juurde, mis võiks minu arvates, pärast ligi 15 aasta pikkust seisakut, lähitulevikus paremuse suunas areneda.

2001. aasta kevadel suleti valitsuse ja AS Edelaraudtee vahelise arusaamatuse tõttu, vihjates rongiliinide kahjumlikkusele, hulk Eesti rongiliine, teiste seas Valga-Piusa, Tartu-Orava, Tartu-Jõgeva ja Tartu-Valga. Pikemalt ajalool ja aastanumbritel peatumata tuleb tõdeda, et tänu maakondadele ja kohalikele omavalitsustele ei jäänud selline olukord siiski kuigi kauaks püsima.

Ainus erand, kus tänu 2001. aastal tehtud veale puudub kuni tänaseni regulaarne reisirongiliiklus, on Valga-, Võru ja Põlvamaad läbinud Valga-Piusa rongiliin. Liini peatuste hulka kuulusid teiste seas asulad nagu Antsla, Sõmerpalu ja Võru – kõik kohaliku piirkonna olulised sõlmed.

Valga-Petseri raudtee, millel rongiliin kuni nimetatud ajani opereeris, on ainus raudtee Eestis, mis on osa suuremast teest – Riia-Pihkva-Peterburi raudteest. Tänu sellele oli raudtee nõukogude ajal eelisseisus ning sellest johtuvalt ka paremini varustatud: näiteks täisautomaatblokeering, mis tähendas, et raudteel paiknevad jaamad olid Valgast dispetšerjuhtimise all. Ühtlasi oli tee remonditud, mis tähendas kiirust 80-120 km/h.

Kokkuvõtlikult oli veel möödunud sajandi lõpus tegu Eesti parima raudteega ning väide, et tee vajab uuesti toimima hakkamiseks mahukat kapitaalremonti, ei pea paika. Äramärkimist väärib ka tõik, et kui reisirongiliiklus 2001. aastal suleti, siis raudtee teatud mõttes konserveeriti, alandades kõikide sõitma jäänud rongide kiiruseid 60 kilomeetrini tunnis.

Raudtee on endiselt piisavalt heas korras ning tagab suurtele, rasketele nn ameerika veduritele ka praegu kiiruse 60 km/h, kuigi on tõsi, et kaubaliiklus on jäänud väga hõredaks.

Oletan, et uued, kerged Stadleri reisirongid, mis on tänaseks nii tuntuks saanud, võivad samal teel sõita kuni 100 km/h. See oleks ühistranspordi mõttes täiesti konkurentsivõimeline ja leiaks kindlasti kasutust. Ainsaks küsimuseks jääb uute ooteplatvormide rajamine, kuid nagu praktika on näiteks Ida-Virumaal näidanud, saavad mingi aja seda rolli täita ka ajutised puidust ooteplatvormid.

Tänu 2011. aastal valminud ja 70 miljonit eurot maksma läinud Koidula raudteejaamale tekkis vahepeal isegi lootus, et tööle hakkab nn Kagu-Eesti kolmnurga raudtee. Tänu Koidula jaamale on Tartu-Petseri raudtee ja Valga-Petseri raudtee omavahel ühenduses. Paraku tuli peagi tõdeda, et lootus on lollide lohutus. Õnneks pikenes Tartu-Koidula rongiliin 2012. aastal Piusani, aga sealt enam edasi Võru poole ei pikenenud.

Kui Eesti riik kord juba ostis endale uue veeremipargi, kasutades selleks maksumaksja raha, siis küsin: miks ei saa Võrumaalane sellest osa? Kui läänemaalased tegutsevad selle nimel, et taastataks Haapsalu raudtee, siis Võrumaal on raudtee olemas ja täiesti kasutuskõlbulik. Ainus, mis puudub, on rong. Miks ei saa rongiga Võrumaale?