Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Lugeja: võõras külas oleks kohalike mardisantide käest peksa saanud!

 (10)
Mardisandid riigikogus
Foto on illustratiivneFoto: Annika Haas

Lugu sellest, kuidas lapsevanem saatis oma entusiastlikud võsukesed marti jooksma, kuid keegi ei lasknud neid sisse, sai kõvasti vastukaja. Leidub nii neid, kelle arvates on vahva, et lapsed vanu kombeid austavad ning kes leiavad, et mardid tuleks alati ikka lahkelt vastu võtta, kui ka neid, kes ütlevad, et tänapäeva lapsed on ebaviisakad ja laisad ning sääraste ees tulekski uks lukku keerata.

Kommenteerijate ja kirjasaatjate seas on aga tugevalt esindatud ka kolmas vaatenurk, mis püüab ajaloolistele traditsioonidele tuginedes seletada, miks lapsi sisse ei lastud ja miks pole selles midagi kummalist ega vaenulikku. Nimelt leiavad paljud lugejad, et mardisandiks ongi juba aegade algusest käidud ainult tuttavate juures ning võhivõõrastele inimestele poleks ka vanasti ust avatud.

"Muidugi ei lase mardisante tuppa. Vanasti käidi just nimelt sõprade ja tuttavate juures, aga tänapäeval, kui mardid kopsivad võõraste uste taga, on see küll häbematu kerjamine. Minu kortermajas käisid sel aastal mardisandid ja keegi oli martidele andnud punaseid marju. Mardisandid olid aga marjad koridori põrandale visanud ja ka valged seinad punase marjalögaga kokku määrinud. Linnas ei julge marte sisse lasta, sest tänapäeva lastel ei ole elementaarset kodust kasvatust. Saatke lapsed oma tuttavate juurde. Võõrad ei ole teie lastest huvitatud," soovitab üks lugeja.

Seotud lood:

"Marti jooksmine on vana külaühiskonnast pärit komme. Siis tundsid külas kõik kõiki, ka lapsi. Kui külainimesed hakkasid linnadesse ümber asuma, võtsid nad osa oma kombeid kaasa. Nii kaua, kui linnad olid veel väikesed, need kombed linnas ka mingil määral juurdusid. Nüüd on linnad suureks paisunud, oma majaski naaber ei tunne naabrit. Niisuguses olukorras on võõraste uste taga marti jooksmine samaväärne kerjamisega, mis sest et tegu on lastega. Mõni ime siis, et ei taheta sellest kombest enam midagi teada," on teine nõus.

"Kes see siis võõraste juures käib? Ka vanal ajal käidi omas külas ehk tuttavate juures. Võõras külas oleks tõenäoliselt kohalike mardisantide käest peksa saanud. Tänapäeval on auto olemas, saab rahulikult enne ette hoiatada, et pererahvas kodus oleks. Lisaks võiks tuttavad oma lapsed ühte punti organiseerida," arvab kolmas.

"Ma arvan ka, et santi joostes oleks ikka õige minna tuttavate juurde seda tegema. Paljud inimesed, kellel lapsed suured, ei ole meeleski sellised traditsioonid. Kuna neil ei ole midagi pakkuda, ja eriti pensionäridel ei ole sellist kaupa kodus olemaski, siis ei lasta neid ka sisse. Lasin sandid sisse, kui sellest said lõbu ka omad lapsed või lapselapsed. Nüüd küll ei viitsiks, ütlen ausalt ja otse," tunnistab neljas.

"Vanast ajast mäletan, et käidi ikka pigem tuttavate uste taga marti ja kadrit jooksmas. Vähemalt keegi pundist tundis pererahvast, mitte ei ronitud järjest täiesti võõraste uste taha laulma-lunima. See, et eramajade rajoonis naabrid lastele uksi ei avanud, ju siis pole teil omavahel seal toimivaid suhteid. Oleks võinud ju omakandis naabritega eelnevalt rääkida, et te lapsed valmistuvad mardijooksuks, et olgu valvel. Pole siin mossitada midagi, omad vitsad peksavad. Miks peakski täiesti võõrale vihmases õhtuhämaruses oma koduukse avama? Tuttavatel on ju kõigil mobiilid ning helistavad ette, kui vaja läbi tulla," ütleb viies.

Hea lugeja, kas ka sinu arvates peaksidki mardisandid käima ainult tuttavate juures?

Avalda arvamust kommentaariumis või kirjuta aadressil rahvahaal@delfi.ee !