Pärast Ukraina sõda on oht Venemaa ees muutunud suurimaks pärast Vene vägede lahkumist Eestist 1990ndate alguses. Samas näib, et tavainimesi see eriti ei heiduta, sest Venemaa on ju alati meie suhtes olnud sõjakas ning ähvardanud. Paraku tundub, et seekord on oht märksa tõsisem ja seda maailmas, kus toimuvad alalõpmata ohvriterohked terroriaktid ja käib jaht ISISe terroristidele.

Hiljutine Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust näitab seda, et ühel meie vihmavarjudest on augud sees. Arvatakse ka, et Suurbritanniale võivad järgneda teised riigid nagu Itaalia, Austria, Holland, Portugal või Tšehhi. Loodetavasti meie teine vihmavari – NATO vajadusel nii auguline pole, vaid suudab kaitset pakkuda.

Kindlust lisab liitlasvägede siia toomine, kuid mõnede arvates on seda ikkagi vähe. Kuid ka paarisajast mehest piisab, sest tuletagem meelde, et ajaloos on sõjad alguse saanud ka paari sõduri tapmise pärast. See tähendab, et vaevalt julgeks keegi teha USA sõduritele midagi, arvestades USA suurt sõjalist võimekust ja mõjuvõimu maailmas.

Isiklikult arvan, et Venemaa sõda lääne suunal ei tule, kuna Vene majandus on liiga nõrk sõja pidamiseks. Sanktsioonid on oma mõju avaldanud ning rubla kurss järsu languse teinud.

Teine põhjus, miks Venemaa on hakanud üha agressiivsemalt käituma, võib olla selles, et tema huvisfääris olevad riigid on tal käest libisemas. Pole ju saladus, et Putin peab Nõukogude Liidu kokku kukkumist 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. Endistes NL maades oli ka enne Putini võimule tulekut Venemaal huvid olemas.

Õnneks elame nii integreeritud maailmas ja võlusõnaks on globaliseerumine. See tähendab, et riigid on omavahel tihedas majanduslikes sidemetes. Tänu sellele saab Venemaad majanduslike sanktsioonidega karistada ja see muudab idanaabri nõrgemaks.

Ega Putini juhtimisstiil erine ühestki teisest diktaatorist – oma rahvale lubab helget tulevikku, pudrumägesid, mandreid kokku vallutada, kuid rahvusvaheliselt areenil on tal raskusi tasakaalu hoidmisega ning on pidev oht libastuda.