Kommentaarideni jõudes ei suutnud ma aga naeru pidada - kuidas inimesed üritasid endale ja teistele tõestada, et see on kellegi väljamõeldud lugu ja eputamine jnejne.

Kallid mehed, see ei ole väljamõeldis, see on reaalne elu! Millest see kõik alguse saab? Rutiinist of course. Nädala sees käib mees tööl, siis ta on väsinud. Mina käin ka tööl, hoian kodu korras, teen süüa. Aga ikkagi tahaksin ma õhtul seksida. Ja kui see tähendab seda, et mina pean olema kogu aeg algataja pool, siis see tüütab üsna ruttu ära.

Mina leidsin oma armukese ülikoolist, kaks aastat tagasi. Käis tema minust kursus kõrgemal ja kohtusime erialatundides. Saime hästi läbi ning alguses nagu mingit erilist tõmmet omavahel ei olnudki. Tõuke tema käte vahele andis mu kallis mees ise. Ma tahtsin nädalavahetuseks spaasse puhkama minna. Ja juba kolmandat korda seda küsides, sain ma jälle vastuse, et see nädalavahetus ei jõua, kuna ta on väsinud ja tahab kodus olla. Mis seal ikka - puhka, kallis mees. Puhka.

Esimene kord juhtuski selsamal päeval, kui kallis mees puhata tahtis. Helistasin oma tulevasele armukesele ja kutsusin ta sööma, kuna ma lihtsalt ei viitsinud seda "ma tahan puhata" nägu kodus vahtida. Sõime, lobisesime ja siis tegin mina otsustava käigu. Suudlesin teda suule, vaatasin silma ja ütlesin, et lähme sinu juurde. Ilmselgelt ta ei keeldunud. Ma ütlen ausalt, et see oli kirglikuim öö, mida ma elus kogenud olen. Ning peale seda ma olengi temaga kohtunud regulaarselt, paar korda nädalas. Puhtalt seksi eesmärgil. Ja kõik on õnnelikud - minul on regulaarne suguelu ning armuke ei pea kartma, et ma suhet tahan ning mees kallikene võib rahulikult diivanil lebada. 

Big happy family. Ah et miks ma meest maha ei jäta? Miks ma peaksin? Mina olen ju oma eluga rahul....

Niiet kallid mehed, diivanikaunistused, võtke end kokku ja tegelege oma naisega. Nii voodis kui väljaspool seda.