Lugeja: vanemate liigse hoolitsuse tõttu on noored mehed tänapäeval täiesti saamatud
Aastaid tagasi kohtusin ühe noormehega. Ta oli sel ajal 24-aastane. Pärit ühest väiksemast linnast, Eesti piiri äärest. Teadsin temast nii palju, et ta elas kuni selle ajani vanematega ja oli teinud mõned juhutööd.
Mõni nädal hiljem veetsime palju aega koos ja hakkasin märkama, kuidas noormees ei oska mitte midagi teha omal käel, ilma suunamiseta. Rääkimata makaronide keetmisest. Ta ei osanud poest toitu valida, ei osanud hinna ja kvaliteedi suhet kindlaks määrata, ei osanud endale tööd otsida ega riideid pesumasinasse panna, veel enam siis masinat tööle panna. Keegi teine tegi selle alati tema eest ära, kasvõi juhuslik külaline.
Ta ei osanud kasutada toidu sees soola ega pipart. Reeglina ta ei kasutanudki neid, sest kartis üle doseerida. Koristamise osas oskas ta vaid tolmuimejat kasutada. Kruvikeerajat ta kätte ei võtnud ega seinapragu ära ei pahteldanud. Selleks kutsus ta kellegi appi.
Alguses ma arvasin, et tegu on erandliku juhtumiga, kuid ma eksisin. Tutvusin ka tema sõpradega, kes olid täpselt samasugused. Sama vanad, sama kogenematud ja sama naiivsed. Neil kõigil oli probleeme erinevate asutustega suhtlemisel, kontaktide loomisel ja enesega toimetulekul. Mina kui samamoodi väikelinnas kasvanud tüdruk, ei suuda seda siiani mõista. Miks on vaja oma lastele kõik ette-taha ära teha? Miks neid hoitakse kõikvõimalike eksimuste eest justkui vati sees? Inimene ju peabki aeg-ajalt eksima, et oma vigadest õppida.
Tänaseks on see noormees jätkuvalt töötu ja püüab hakkama saada, lootes alati kellegi abile ja suunamisele. Ta ei suuda siiani ise otsuseid vastu võtta ning temaga sarnaseid teisi noori on mu ümber palju.
26 on juba küllalt mõistlik vanus, samas ei aita elulaadi parandada ülikooliharidus ega muud väärtused. Puuduvad elukool ja kogemused. Soovin siiralt, et me ei võtaks oma lastelt ära võimalust jäädvustada oma meeltesse olukordi ja sündmuseid, millest tulevikus võib kasu olla.
