Minu vanemate kodu, oli ka kunagi vanavanemate kodu, on killuke Eestimaast nagu paljudel teistel. Maja küljes on kivisse raiutud number näitab, et maja on üle 100 aasta vana. Viimane põhjalikum remont tehti tõenäoliselt pärast Teist maailmasõda. Katus on aspestist, soojustust ei ole, seega võib talvel toa temperatuur langeda öö jooksul 10-15 kraadi, köögis on siis hommikuti tavaliselt 9 kraadi sooja.

Pideva ahju kütmisega hoiab päeval sooja majas. Katus laseb läbi, see tõttu sarikad on viimase piiri peal. Elektrisüsteem on ka tõenäoliselt viimase remondi ajast, nii et kui on äike, siis kõik harukarbid praksuvad, on ime, et midagi seal ei ole põlema läinud.

Isa on voodihaige. Ka ema liigub vaevaliselt. Ema proovib vähemalt õue korras hoida, et kõik ilus oleks. Mõlemad vanemad püüavad ise hakkama saada, kuigi asi käib ammu üle jõu.

Vanemate aitamine on minu õlul, kuid ka mina olen jõuetu. Näha kuidas maja laguneb, mis teeb vanemate elu aina hullemaks ning olla võimetu neid aitama, on painav. Vähemalt sain neile sisemise WC finantseerida, sest aastakümneid oli neil ainult välikäimla. Kuid muu....

Teeb lihtsalt haiget, et inimesed, kes on aastaid töötanud teiste heaks, Eesti rahva heaks, peavad niimoodi virelema. Kuid ega kellelegi teisele ei saa loota kui ainult iseendale. Ehk võidan loteriis ja saan vanemate juures kõik korda teha. See lootus ju sureb viimasena.