Tagantjärgi võib öelda, et olid rasked ajad – üheksakümnendate lõpp – ja igasugust „jama“ juhtus, aga ausalt öelda pani imestama see, et „meie poistel“ on ka ees arvuti ja on Excel ja kui mingi jama majas on, siis vaatavad kõik mokad töllakil kuvarisse – süüdlane on seal!

Loo juurde. Kuulsin kõrvalt, kuidas üks tööline rääkis teisega: „Palga laekumisega on mingi jama, arvuti oli arvutustega „puusse pannud“, ülemus rääkis.“ Mul oli seda valus kuulda, sest mina ise selle arvutiprogrammiga, mis „puusse pani“ tegelesin...ja ikka süviti ning tõsiselt. Teadsin kindlalt, et kaks varianti: kas mina ise olen midagi valesti teinud või ajab keegi häma, tõenäosus, et kompuuter „lambist segast paneb“ oli imepisike, pea olematu.

 „Arvuti las arvutab, mõtlema peate ikka oma peaga,“ õpetati mulle TTÜ-s ja see õpetus kehtib aegade lõpuni. Ja nii need asjad ongi, et arvuti täidab sinu antud käske, töötleb andmeid, teeb miljoneid tehteid kiiremini, kui inimene, aga ta ei oska mõelda..., veel ei oska. Tulemus on ikka inimese vastutusel. 

 „Kompuuter pani puusse“-saaga tegelik tagamaa oligi päris suur osa puhast häma ja üks minupoolne näpuviga. Minu enesetunne hea ei olnud, sest olin teinud – siiski mitte määrava – vea, aga ma olin veel rohkem imestunud tööliste naiivsusest ja ülemuse rumalusest. Lausa hale hakkas neist.

 Loodetavasti meie poistel ei juhtu seda, et „Sorry! Excel pani puusse!“