Lugeja: vabakasvatus ei ole sama, mis kasvatamatus
Mis on vabakasvatus? Kas tõesti lapse kasvatamata jätmine? Paljudele lapsevanematele on jäänud mulje, et vabakasvatus on midagi halvamaigulist ja kaldub laste kasvatamatuse poole. Ka mina kuulusin nende hulka, kes arvavad, et vabakasvatuse puhul lubatakse lapsele kõike: jonnida, karjuda, käituda lugupidamatult ja vastuhakkavalt.
Kui hakkasin teemasse süvenema, sain aru, et nii see pole. Ka vabakasvatuses peavad lapsel piirid paigas olema. Vabakasvatuses on lapsed ja vanemad justkui võrdsed. See on laste ja täiskasvanute kooskasvamine, võrdsetel alustel ja kokkulepete pinnal. Ilma igasuguste manipulatsioonideta.
Vabakasvatuse põhimõte ongi, et lapsed jäetakse rahule, aga neid ei jäeta üksi. Nad on ikkagi vanema valvsa pilgu all. See on ühine maailma tõlgendamine, sügav lugupidamine lapse ja temas peituvate võimete vastu. Ei suruta oma soove ja täitumata unistusi lapsele peale, vaid lastakse lapsel ise oma elu rajada.
Vanemad on nagu nende teejuhid ja lapsed saavad end vabana tunda. Neid ei sunnita teatud käitumisraamidesse, nad saavad olla vabad ja õnnelikud ja ise oma elu üle otsustada. Kui laps komistab, siis las kukub ja lööb põlve ära. Järgmine kord ta teab läbi oma enese kogemuse, et tuleb jalge ette vaadata, muidu saab jälle haiget.
Tihti hoiavad vanemad oma lapsi justkui vati sees, laskmata saada neil oma kogemusi. Laps peab ju läbi oma kogemuste õppima. Loomulikult vanemad kaitsevad oma lapsi ja hoiavad neid ohust eemal, aga väiksemad õppetunnid las laps saab!
Nagu iga asjaga, peab ka siin olema mõõdutunne. Väga kerge on minna vabakasvatuselt üle üldse mitte kasvatamisele. Elementaarne distsipliin ja piirid peavad ikka lapsel paigas olema. Ei saa lapsele päris kõike lubada. Ja vabakasvatus ei nõuagi seda. Nagu ka täiskasvanutele pole kõik lubatud. Laps peab teadma, mida tohib ja mida mitte.
Hea lugeja, jaga oma mõtteid ja kogemusi vabakasvatuse teemal aadressil rahvahaal@delfi.ee või loo kommentaariumis!
