Kuna olin oma sõpradega pätikambal suht jälil, siis tehti mulle endale üks kahtlane telefonikõne. Sain üsna ruttu helistaja teada ja teavitasin ka politseid. Nendepoolne tegutsemine oli null. Ise suhtlesin väga tihedalt uurijaga nii telefoni teel kui ka maili kaudu. Andsin talle kogu aeg teada, kus mis hargnes jne. Palusin uurijal võtta ühe kahtlusaluse telefonikõnede väljavõte, et asi saaks kinnitust. Seda mulle ka lubati.

Ootasin politseipoolset vastust kolm nädalat, aga ei midagi. Vargusest oli möödunud juba kolm kuud. Läksin siis ise uurija juurde, et teada saada, kui kaugel asjad on. Mulle vastati rõõmsalt, et me pole teie asjaga tegelenud. Viibati laua peal lebanud paberipatakale ja öeldi, et näete ise, kui palju meil tegemist on. Inimese kohta, kellest ma politseile kogu aeg rääkisin, et tema varastas, öeldi mulle viisakalt, et ma ise tahan uskuda, et just see mees varguse taga on.

Tulin pisarsilmil jaoskonnast ära ja lubasin endale, et kui ei saa heaga, siis saab kurjaga. Möödus veel üsna mitu pikka kuud. Mina muudkui uurisin ja otsisin. Mida aeg edasi, seda rohkem sain kinnitust, kes on varas, aga kahjuks ei saanud kuidagi tõestada ja politsei mind ju ei uskunud.

Lõpuks leidsin paar suurt sõpra, kelle saatsin kahtlusaluse ukse taha natuke vestlema. Kolm päeva hiljem helistas varas ja ütles, et on nõus ATV tagastama, tingimusel, et asi politseisse ei lähe. Sain oma asja tagasi, just selle mehe käest, kellest olin kogu aeg politseile rääkinud.

Võtsin endale suhtumise, et minu tehtud töö eest keegi endale palgakõrgendust ei saa. Politseipoolne abi oli null ja sealsed käigud olid ajaraiskamine. Kahjuks on vargad siiani vabaduses ja ilma karistuseta.