Lugeja: tuttavate 30-aastane poeg ei käi koolis ega tööl ning ei taha vanemate juurest ära kolida
Tublid lapsed hoolitsevad oma vanemate eest. Minu tuttavate laps aga paneb mind ikka ja jälle pead vangutama. Poeg on 30-aastane, koolid jättis pooleli ja tööl ei käi. Oma vanemaid ei toeta ta mingilgi moel, kuigi elab endiselt nende juures. Ikka kuulen siit ja sealt, kuidas vanemad paluvad võõrastel inimestel end aidata ja maksavad selle eest ka tasu.
Kodust lahkuda laps ei soovi ega plaani, sest seal on mugav ja mõnus ning vanemad kannavad kõik tema kulud.
Ise kutsusin poisi heast südamest oma firmasse autojuhiks tööle. Noorhärra pidas vastu ühe nädala ning otsustas siis, et palka makstakse liiga vähe. Olgu mainitud, et palka pakkusin üle Eesti keskmise.
Ühtlasi oli ta nõus tulema tööle ainult temale sobilikul ajal. Lõpuks süüdistati mind isegi selles, et olen harimatu tööandja, kes ei tea, kuidas tänapäeva tööelu käib. Töösuhte lõpetamisel sain oma e-posti aadressile labase ja mahlaka kirja selle kohta, kui rumal ma olen.
Imestan, et inimene, kes on vanem kui 25 aastat, tahab endiselt elada vanematega koos, ega ole tänulik, kui teda püütakse aidata. Minu 19-aastane tütar ja 24-aastane poeg elavad ja töötavad omal käel. Vahel küll toetan neid võimaluste piires, aga selle eest tunnen nende poolt tänutunnet. Mu oma poeg töötas minu firmas miinimumpalga eest ja ei nurisenud üldse.
Tahaks teada, kui palju on Eestis selliseid lapsi, kes saavad vanaks oma vanematekodus? Kas tegu on tõusva trendiga?
Hea lugeja, kirjuta oma mõtetest ja kogemustest aadressil rahvahaal@delfi.ee või kommentaariumis!