Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Lugeja: tulumaksutagastus kui ehe massipsühhoos

 (61)
Lugeja: tulumaksutagastus kui ehe massipsühhoos
Foto: Tiit Blaat, Eesti Ekspress

Paar nädalat tagasi algas tuludeklaratsioonide täitmine ning esimesed summad kanti rahva rõõmuks juba mitu päeva tagasi üle. Kätte on jõudnud tulumaksu tagastamise kõrghetk.

Populaarsed keskkonnad nagu Facebook ja erinevad foorumid täitusid juba veebruari alguses erinevate skeemide ja õpetustega, kuidas arvutada umbkaudu tagastatavat rahasummat ning mitmesaja vastusega teemadest, kus inimesed arutasid elevil olles, et mida nad saadud summaga teevad. Õhus oli tunda rõõmsat ärevust.

Kui nüüd hetkeks peatuda, aeg maha võtta ja sest "tasuta raha" eufooriast üle saada, siis milline on olukord tegelikult? Tulumaksutagastus ei ole ju tegelikult riigipoolne kingitus kodanikele, et minna soojamaa reisile või osta uued kingad. Kõige suurema tagastuse saavad inimesed, kellel on kõige suuremad kohustused.

Mu sõbranna, kellel on palk netos üle üheksasaja euro ning kellel pole mitte ühtegi laenu ega enam ka laste koolitamist (lapsed täiskasvanud), ei saanud praktiliselt mitte midagi tagasi, ainult ei-tea-kust 17 eurot. Ma ei hakkanud ka pinnima, kust see tuli. Samas teine sõbranna, kellel on kaelas õppelaen, väikelaen ning kes eelmisel aastal lepinguliselt mõned tööotsad tegi, sai tagasi üle kolmesaja euro. Tema rõõm oli suur, aga kõrva jäi, kui ta ütles, et ostab endale nüüd uued kevadised saapad.

Aga seesama sõbranna on ka see, kes kuu lõpus endale jaopärast kartulit praeb hapu näoga ja kõrvale kruusist kraanivett joob, sest ikka kipub viimane nädal enne vanemate üsna kasinat igakuist majanduslikku abi pingeliseks minema, arvel viimased viis eurot ja piim otsas, leiba kaks viilu. Tahtsin talle öelda, et säästa see summa ometi, jaga poole aasta peale, saad korralikult süüa ja ilma mureta arveid maksta. Hoidsin keele hammaste taga: mis see minu asi on, mida teine teeb, mis õigusega ma topin oma nina teise rahakotti? Aga miski jäi vaevama. Kas ei iseloomusta tema käitumine ka mingeid suuremaid protsesse?

Eile rääkis populaarses Tallinna baaris ettekandjana töötav tuttav, et sellist kassat nagu viimastel paaril päevadel kokku tuli, pole ammu näinud, lahke käega jagati ka nägusale neiule jootraha, telliti kalleid napse ja sõidutati taksoga koju. Prassai!

Eesti ühiskonda tundub üsnagi paradoksaalsel kombel vaevavat komme liigselt joobuda ja siis karmilt kollektiivset pohmelli põdeda. See läheb justkui vastuollu meie rahvusliku kuvandiga: eestlane on ju tagasihoidlik, töökas, vähenõudlik ja väga praktiline. Ometi näitavad viimase aja sündmused, et me oleme kas sootsiumina kõvasti edasi (kõrvale, vasakule, paremale) arenenud või pole see kuvand algusest peale täpne olnud.

Kaks nädalat tagasi tekitasid kerge rahvusliku tormi veeklaasis Tallinnas ja Tartus ACTA-vastased meeleavaldused. Pessimistid ennustasid, et kohale tuleb ehk paarkümmend igavlevat pensionäri, mõned aktivistidest tudengid ja ehk peatub mõni last jalutav noor ema, tulemus aga üllatas kõiki: ligi 3000 inimest Tallinnas ja üle tuhande osaleja Tartus. See on rekord, laulvast revolutsioonist saati pole rahvas nii suures hulgas tänavatele tulnud. Ansip andis muidugi rahvale ka suurepärased visuaalsed kujundid, mille taha ühineda: fooliumist mütsike on meie hetkelises rahvateadvuses sama kõva sümbol kui Guy Fawkesi mask ning seemnete söömine on saanud käibefraasiks.

Ometi, nüüd, napilt kaks nädalat hiljem, on ACTA-teemadel sisuliselt vaikus. Ei arutata teemat enam Facebookis, ei foorumites. Rahvas on ACTA (mis on täpselt sama terava servaga kirves kui enne, kuigi mitmete riikide poolne otsus ratifitseerimisest loobuda annab lootust) unustanud ja palavikulise elevusega asunud tulumaksutagastust kulutama ja Eesti Laulu, irvhammaste poolt Eesti Luuluks ristitud, arvustama-karvustama.

Paari nädala pärast leitakse jälle uus teema, rahval on jälle näpud põhjas ning siis tuleb juba Eurovisiooni-paanika või mõni teine joobumus. Joobumuse järgselt aga, teadagi, enamik inimesi ei või alkoholi lõhna kannatadagi ning isegi vanad suitsumehed ei hakka iivelduse vahele koni ette panema: lõhn ajab iiveldama, kõigest on üleküllastumus, tahaks ainult magada.

ACTA-ga tegelemine on praegu täpselt sama oluline kui kaks nädalat tagasi, isegi olulisem, sest praegu on veel raud tuline, tuleks taguda kuniks võimalust. Isegi Ansip, täiuslik isane, on kohmetult nina alla vabandussõnu pomisedes taganemiskäiku tegemas, teed sillutamas oma vältimatule kõrgustest langemisele. Põdes ju Ansipki ilmselt palavikulist hetkeselamist, ei osanud oma sõnade tagajärgi ette aimata, mis on andestamatu käik poliitikule. Aga kergestierutuv rahvas põles heleda leegiga läbi ACTA-teemadel ja enam ei jaksa.

Tulumaksu tagastati enim neile, kellel seda tõepoolest ka vaja läheb, laenuvõtjatele, mitme lastega peredele - aga juba mitu nädalat enne raha saamist küteti end üles, kruviti pinge kõrgele ning vastutusvõimetumad kodanikud ei suutnud vastu pidada ja pillasid selle raha paari päeva jooksul ära ja nüüd ei taha keegi enam sellele mõelda. Mis juhtub Vegases, jääb Vegasesse - see on jänkide tragikoomiline ütlus ja selle järgimine on kohati vägagi asjakohane, aga... meeles tuleb pidada vana Hiina vanasõna - kui sul on kümme penni, siis viie eest osta lilli, viie eest leiba. Midagi hingele, midagi ihule. Praktiline tasakaal.

Ent ühepäevaliblikad, kes millelegi pikemas perskeptiivis keskenduda ei suuda/viitsi (kas või oma majanduslikule seisule), ei aita midagi edasi viia, ainult keerutavad tolmu üles ja paari kuu pärast ei mäleta enam keegi peale paari asjaosalise ja -huvilise, et mis see ACTA oli, nädal enne palgapäeva on jälle 4,89 eurot arvel ja valimistel... Ega valimistel ometi kõigist lubadustest hoolimata Ansipit ei valita? Kas suudab rahvas üha uutesse asjadesse sukeldudes meeles pidada ka olnut ja vana ning prognoosida tulevikku?

ACTA varjus võeti aga väga vaikselt vastu kõrgharidusreform. Lehtede esiküljed pasundasid ainult ACTA, ACTA, ACTA ja vähesed panid tähele kirbukirjas uudist: võeti vastu kõrgharidusreform. Rahvas laskis ennast ühel palavikul nakatada ning seda kasutati kiiresti ära.

Rahvusliku palavikulise elevuse ja kinnisideede ohviks ei lange ainult mitte meie riiklik stabiilsus (rahva tähelepanu on raske ühe asja peal hoida, populistlike võtetega annab masse hämada ja tähelepanu hajutada), vaid ka täiesti ootamatult meie kultuur - eelmisel aastal massihüsteeriani paisunud Eurovisioonivaimustuse (me võidame! ükskord me võidame niikuinii!) ohvriks langes omal kombel ka noor lootustandev neiu. Nimekirja tahaotsa jäänud rida "Estonia" mõjus end üleskütnud rahvale justkui ämbritäis külma vett ja ühtäkki ei tahetud enam midagi sellest kõigest teada. Isegi meedia ei pööra enam Getter Jaanile erilist tähelepanu. See on ju kurb: noor andekas neiu, kelle õlule pandi ebainimlikult suur koorem (terve rahva eneseuhkus).

Ärge laske Eesti Luulul ennast kaasa kiskuda, mõelge ette pikemas perspektiivis ja ärge laske ennast asjatult üles kütta. Nõndamoodi suudate pikemat aega mängu jälgida, selles ka osaline olla ja lõppeks ka midagi paremaks muuta.