Ta on nimetanud Putinit mõrtsukaks, teatanud, et ta ei toeta Putinit. Kuid peavoolumeediale sellised ütlused ei meeldi, sest nendest ei saa teha skandaali. Kui Vene lennukid lendasid provokatiivselt üle USA sõjalaeva, teatas Trump, et tema esmalt hoiataks ja siis laseks need alla. Selline ongi Trump - ise konflikte ei otsi, kuid enda ehk siis oma riigiga jamada ei lase.

Seevastu Obama, Clinton ja üldse praegu USA-s valitsevad vabariiklased on verbaalselt väga kriitilised Putini suhtes. Kuid karm reaalsus on see, et nii takistamatult nagu on Venemaal lastud oma agressiivset poliitikat ellu viia Obama ajal, pole seda kunagi juhtunud. Meenutame siinjuures Gruusiat, Ukrainat, Süüriat. Üleüldse on Venemaa agressiivsus kasvanud, ilma, et USA oleks selle takistamiseks midagi reaalset teinud.

Seega Trumpi venemeelsus on suuresti tema vastaste loodud kuvand, et suunata tähelepanu enda tegematajätmiselt kõrvale. Nüüd on tõstatanud ka Krimmi küsimus. Trump teatas, et ta vaatab selle staatuse üle. See ongi loogiline, sest alles presidendina saab ta täieliku ülevaate, et adekvaatseid otsusi teha. Ega siis tänapäeva skandaalilembelise ajakirjanduse järgi saa otsuseid teha. Krimm ise pole kunagi olnud põline Ukraina, selle liitis ebaseaduslikult Ukraina NSV-ga toonane NSVL-i juht, Ukrainast pärist Hrušov. Muide 1939 andis NSVL Leedule Poolalt okupeeritud Vilniuse. Kas see on seaduslik? Ju siis oli, sest täna ju keegi ei vaidlusta Vilniuse kuuluvust.

Asja paneb paika siiski see, kes on seal konkreetsel alal enamuses. Krimmis on selleks venelased ja tatarlased. Ajalooliselt ei saa seda Ukrainaks pidada. Iseasi on meetod, kuidas Venemaa selle ala endaga liitus. Teha tuleks rahvusvaheliselt aktsepteeritav referendum. Kuid selle tulemus oleks sama, pole kahtlustki. 1946 liideti aga Narvatagune ja Petserimaa Leningradi oblasti ehk Vene NSV-ga. Kas ka see on seaduslik?

Trumppress@kurmu.comi peamine pluss on tema poliitkorrektsusetus ja ka ebameeldivate, kuid oluliste teemade puudutamine. Tänaseks peaks olema kõigil villand nendest jaanalinnu kombel pead liiva sees hoidvatest poliitikutest, kes on end ise endaloodud tabudega ahelatesse mässinud ja nii muutunud sisuliselt teovõimetuteks. Euroopa islamiseerumine, islami ja terrorismi seosed, immigratsioon, ennasthävitav poliitkorrektsus, finantsoligarhia laiutamine, majandusliku ebavõrduse suurenemine jne.

Ka Trumpi NATO teemaline väljaütlemine kisti meelevaldselt kontekstist välja ja puhuti suureks skandaaliks. Tegelikult ei öelnud Trump ju muud, et meie täidame lepingut ja ka teised peavad täitma lepingut. Eesti SKP-st läheb üle 2% riigikaitsesse, meil on ka ajateenistus. Me ei pea muretsema. Kuid Läti ja Leedu, kus seda kõike pole, ongi rehepapid, kes lasevad liugu USA seljas. USA presidendi kohus ongi sellistele tegelastele nende kohustusi meelde tuletada.

Muidugi ei ole Trump täiuslik, kuid ta on kaugelt parem järjekordsest Clintonist, kes vahetab oma seisukohti nagu sokke ja valetab nii, et suu suitseb. Pealegi on just vabariiklased alati olnud Venemaaga suhtlemises palju leebemad ja venemeelsemad. Ei saa ka Trump siin midagi muuta, isegi kui ta tahaks. Clinton esindab aga poliitikat, kus esijoonel on reaalsete probleemide eitamine ja tegelemine emajoones selliste "põletavate" küsimustega nagu homoabielud, seksuaalveidrike õigused, feminism, immigratsioon, islami invasiooni eiramine jms. See ei ole ei Eesti, USA, Euroopa ega kogu maailma huvides. Palju verd peab voolama, et julgetaks lõpuks ometi tegelike probleemidega otsustavalt tegelema hakata?