Lugeja transpordist: Viimsist südalinna tunniga, Tallinnast Tartusse tunni ja 25 minutiga
Transpordi paigutaks ma majanduse ja inimeste vajaduste kontekstis Maslow püramiidi madalaimate astmete kategooriasse. Ehk, et ilma turvaliste, kiirete, mugavate ja läbimõeldud ühenduste ei ole meil põhjust rääkida majanduse edendamisest või kodanike heaolu parandamisest.
Transpordil on märkimisväärne, et mitte öelda üks olulisim osa turismis, transiidis, kaupade impordis/ekspordis ning ettevõtluse arendamises tervikuna. Siinkohal võiks tuua kümneid ja kümneid põhjendusi, kuid piirdun vaid kahega.
Tallinna ja Tartu vahemaa on 185 km. Viies lõpuni kiirtee ehituse ja tõstes kiirusepiirangut vaid mõnevõrra ehk tasemele 130 km/h (sarnaselt Leedule) toome me inimesed sihtpunkti vaid tunni ja 25 minutiga. Võrdlusena sõidetakse täna igal tööpäeva hommikul Viimsist Tallinnasse tööle umbes tund aega, kui mitte rohkem. Muide ühe uuringu järgi on eestlased keskmisena teel umbes 50 minutit päevas ning me asume selle näitajaga üsna kõrgel kohal Euroopas. Arvestades meie riigi suurust ei ole see asi, millega uhkustada.
Teise näitena tooksin välja mõttemustri, mida võiks iseloomustada küsimusega: "Kas oleksime mõnikümmend aastat tagasi osanud mõelda, et läheme nädalavahetusel Kölni muuseumisse või hoopis Veneetsiasse õhtust sööma?" Just sellist ajaviitmist ja meelelahutust võimaldab täna kiirete ja odavate ühenduste olemasolu Saksamaa ja Itaaliaga ning nende riikide kiirteed, mis võimaldavad vahemaid läbida oluliselt kiiremini ja mugavamalt.
Oleme väike riik, mis ühest küljest muudab meid väga kalliks ja ebahuvitavaks turuks, kuid teisalt annab see meile võimaluse teha kiireid ning innovaatilisi otsuseid. Kattes Eesti kiirteede võrgustikuga lahendaksime me muuhulgas ka suure osa nn haldusreformist või ääremaastumisest. Me tekitaksime olukorra, kus kõik meie inimesed võidavad määramatus koguses aega (loe: loovad vabanenud ajast majanduskasvu) ja teisalt annavad võimaluse üha globaliseeruvas maailmas meelitada meie territooriumile uusi turiste, ettevõtteid, transiidikoridore jne.
See kõik ei ole odav ja ka kindlasti mitte lihtne, aga see oleks valdkond, mille arendamisel on põhjendatud ka riigi laenukoorma suurendamine või võlakirjade emiteerimine. Raha on täna maailmas odavam, kui eales varem aga meil ei ole häid mõtteid, mida sellega peale hakata. Loome sellega siis olukorra, kus Eestis teel oldud aeg väheneks aastaks 2050 vähemalt kaks korda. Täna oleme ju olukorras, kus see pigem pidevalt suureneb.
Transport on valdkond, mis selgelt vajab poliitilist ja riiklikku lähenemist, planeerimist ning kureerimist. Teisalt on see valdkond, mis nõuab kõikide transpordiliikide ning ametkondade ülest juhtimist. Valikud ning tehtavad otsused on rasked ning tulemused aeganõudvad, kuid seda enam vajalikud. Seepärast leian, et need tuleks teha kõige kõrgemal võimalikul tasemel. Loome transpordiministri ametikoha ja viime selle valdkonna esimeste prioriteetide hulka.
Usun, et luues või eraldades eelnimetatud struktuuriüksuse ja ametkonna suudame tulevikus kokku hoida ka nendelt protsessidelt, mis viimasel paaril aastal on kulunud valede otsuste likvideerimisele või nende põhjendamisele. Transport puudutab meist igaüht ja iga päev. Me ei tohi teha seal rumalaid või ebaõigeid otsuseid, oleme selleks liiga väikesed ja liiga vaesed.
Meil on riigina hädasti vaja pikaajalisi eesmärke. Võtame omale siis selle ühe, sõnastame ära ja hakkame ellu viima. Usun, et ainuüksi taoliste plaanide tegemine ja eesmärkide seadmine, mis oma olemuselt väljuvad valimiste vahelise tsükli ajahorisondist, võimaldavad valijatel natukenegi lootusrikkamalt tulevikku vaadata.
