Käisin täna hommikul tehnika müügi ja hooldusega tegelevas ettevõttes tööintervjuul. Üsna intervjuu alguses kõlas küsimus: "Kas te vene keelt valdate?" Püüdsin endast parima mulje jätta ning kinnitasin, et saan igasuviselt head praktikat oma lisatöökohal vene lastega tegeledes. Samal ajal toonitasin, et minu vene keele oskus on kordades parem kui eakaaslastel. Teatavasti ei jää keskkoolis omandatust just palju meelde ning ilma keelepraktikata on üldine tase väga nõrk.

Koju sõites jäingi mõtlema, miks mõned vene keele kõnelejad nõuavad põhimõtte pärast, et teenindaja suhtleks nendega vene keeles. Neile inimestele poolele teele vastu tulles vuristavad nad siiski ühel hetkel päris ilusat riigikeelt vastu. Kui aga julmalt endale kindlaks jääda ja ainult eesti keeles edasi pressida, võivad asjad päris kurjaks minna. Teatavasti on vene inimene mõnikord oma suure isamaa üle väga uhkust täis ning ta isegi ei proovi eesti keeles oma soove ja muresid väljendada.

Mäletan, kuidas viis aastat tagasi kartsin meeletult vene keelt kõneledes vigu teha. Ühel hetkel aga loobusin põdemast ning lihtsalt naersin kaasa, kui vene lapsed mu vigade üle itsitasid. Lasin neil õiget väljendit endale mitu korda korrata ning üheskoos omandasime vastastikku palju uusi fraase ja sõnu.

Tundub, et minu viieaastasest keelepraktikast on kasu, vastasel juhul ei oleks ma arvestatav kandidaat Eesti tööjõuturul. Kes meie riigis tahab hakkama saada, peab kiiremas korras omale vene sõbra otsima ja asuma keeleoskust parandama!

Hea lugeja, kui tihti sul töö juures vene keelt tarvis läheb? Kas oled kunagi kasina vene keele oskuse tõttu mõnest töökohast ilma jäänud? Jaga oma kogemusi kommentaariumis või kirjuta aadressil rahvahaal@delfi.ee !