Pöördusin osakonna poole arvelevõtusooviga juba mitu kuud enne koolituse algust. Oma arust olin sel moel endale igal juhul kindlustanud piisava ajavaru, et kindlasti soovitud kursusest osa saada.

Varakevadisest arvelevõtmisest möödus tubli kaks kuud ja lõpuks jõudiski kätte oodatud päeva eelõhtu. Kell 17 õhtul sain ootamatu mobiilikõne, kus minu konsultant oli väga imestunud, et nad minu koolituse kohta arve said. Hoidsin kahe käega peast kinni, kuna aeg asjade klaarimiseks oli enam kui ebasobiv! Kell oli juba palju ning mingeid muid ametnikke ju enam tööl polnud!

Püüdsin oma konsultandile rahulikult selgitada, et olen iga jumala kord nende kuude jooksul talle oma soovist rääkinud. Sel samal põhjusel ta ju suunaski mu karjäärinõustaja poole, kes andis oma heakskiidu kursusele sobivuse kohta. Mees hakkas suruma, et maksku ma ikka ise oma koolituse eest! No tule taevas appi! Ma olin ekstra selle kursuse pärast ju mitu kuud töötukassas kohal käinud ja oma edusammudest pajatanud. Kogu see tingel-tangel siis niisama?!

Tundsin, et ei saa asja nii jätta ning andsin sõrmedele valu. Pretensioonid läksid teele nii kohalikku osakonda kui ka üldise juhataja e-postkasti. Mingit erilist vastust ma neile konkreetsetele ja üsna kurjadele e-kirjadele ei saanud, aga imeväel oli järsku mu koolituse arve tasutud. Nii võisingi järgmisel hommikul algavale kursusele kohale sõita.

Väga mõru maitse jäi suhu sellegipoolest. Mina olin teinud kõik endast oleneva, aga ametnik ei saanud oma ülesannetega hakkama. Õnneks lahenes lugu lõppkokkuvõttes minu jaoks positiivselt ja sain oma tunnistuse kätte ning ka tööle asutud!